Kätte oli jõudnud aasta viimane päev ja Toronto linnas kallas terashallist taevast külma vihma. Need, kes igatsesid vastu võtta uut aastat lõunamaal, Veneetsias, ei pidanud ette võtma pikka lendu Itaaliasse. 170 inimest oli end registreerinud Eesti Maja aastavahetuse peole ning said selle võluva linna atmosfääri nautida oma kodulinnas, vanas armsas Eesti Majas. Õhtu, mille korraldajaks oli AKEN (Akadeemilised Kanada Eesti Naised), tähistas selle aastalõpu peoga kahe dekaadi pikkuse Hiigelbasaaride tegevuse lõpetamist. Nagu kuulsime AKEN’i juhataja Ellen Leivati avasõnast, jääb organisatsioon AKEN püsima, kuid otsib endale mingi teistsuguse heategevusliku tegevuse.
Arvan, et enne kui peo kirjeldamise juurde asun, oleks sobiv heita pilk suure ettevõtmise tagamaadesse. Idee vana-aasta peo korraldamiseks hakkas idanema juba kevadel, pärast viimase, Hiigelbasaar 20 lõppu. Mõte võrsus suve jooksul, küpses konkreetsemaks iga kuuga ning võttis kindlama ilme septembrikuus alanud planeerimise koosolekutega. Töö kandis vilja suurepärase peo näol, millist polnud varem Toronto Eesti Majas nähtud.
Paarikümnest inimesest koosnev korraldav komitee eesotsas kolme energilise naise – Helle Arro, Ellen Leivati ja Maaja Matsooga – asus innukalt tööle. Kuna enamus komitee liikmeist oli juba 20 aastat koos tegutsenud, sujusid ettevalmistused rõõmsalt ja harmooniliselt. Kõik töötas nagu „hästiõlitatud masin“, ütles koostöö kohta tabavalt komitee liige Alliki Arro.
Moodustati allkomiteed ja jagati ülesanded. Kõikide sooviks oli korraldada meeldejääv pidu, mis oleks erinev, uudne ja huvitav. Miks mitte öö Veneetsias? See idee haaras ja inspireeris kõiki. Kuna AKEN on algusest peale tegutsenud heategevusliku organisatsioonina, otsustati, et peo puhastulu läheb Eesti Maja toetuseks. Selle mõttega määrati pileti hinnaks 150 dollarit.
Ettevalmistusi jätkus mitmeks kuuks. Andekas dekoraator Anne Meema võttis enda peale raske ülesande – tuua selle kauge Itaalia linna omapära Broadview avenüü eestlaste ühiskodusse. Fantaasiast koorus konkreetne plaan, mille oskuslik ja suurepärane teostus lõigi selle maagilise ja erilise lõunamaise atmosfääri, mis tervitas pidulisi kohe Eesti Majja sisenedes. On märkimisväärne, et Anne kasutas dekoreerimiseks suures osas isiklikke materjale. Tänu Anne abikaasa Aivo Veeli ning Anne ja Koit Linkruusi suurele tööle peo eelpäevadel, muutus Eesti Maja suur saal tundmatuseni. Tänu väärivad kõik nende abilised, eriti Leida Sepp, kes andsid oma panuse triikides, kleepides, värvides, joonistades, riputades jne.
Ja nüüd siis peost endast. Kõik Eesti Maja kolm saali olid piduliste päralt. Näitusesaali oli üles seatud minibasaar, mis andis nostalgilise ülevaate kahekümnest Hiigelbasaarist. Peale fotode võis seal näha hulgaliselt huvitavaid riideid ja kostüüme, jalanõusid, ehteid ja kübaraid ning ESTO boutique väljapanekuid. Hiigelbasaari logoga särkides mannekeenid lõid ehtsa basaari atmosfääri. Videolindil jooksis Vaado Sarapuu tehtud film AKEN’i tegevusest ja basaaridest läbi kahe aastakümne. Ellen Leivat oli näituse mastermind.
Kristallsaalis asus baar ning seal toimus ka vaikne oksjon. Veneetsialiku ilme andis ruumile laeni küündiv „maskipuu“, mille alt võis iga õhtu külaline valida endale sobiva maski – kas sulgedega, kalliskividega, kepikese otsas või ilma. Oksjoni peakorraldaja Tiia Remmelkoor oskas oksjonile välja võluda palju annetusi, milledest mitmed olid korraldava komitee liikmetelt endilt. Eesti kunstnike maalid pärinesid ESTO boutique’ist. Kõik oksjonil olnud asjad leidsid õhtu lõpuks omaniku.
Suur saal mahutas lahedalt 18 kaunilt dekoreeritud lauda, jättes piisavalt ruumi tantsuks. Saali rikkalik ja luksuslikku muljet jättev kujundus lattvõrestike (trellis), kardinate, vanikute, kunstlillede, vaaside, kaunite kangaste ja maskidega oli muljetavaldav. Kõik oli sügavalt läbi mõeldud ning hoole ja armastusega teostatud. Rõhuasetus detailidele ja harmooniale lõi tervikliku ja meeleoluka fooni Veneetsia õhtuks.
Menüüs olid itaaliapärased toidud ning laudadel itaalia veinid. Toidulaua eest hoolitses Susi Holmberg Custom Catering firma. Kokteilitunni ajal pakuti suupisteid. Peatoiduks oli roheline salat, antipasti, risotto, stuffed roasted pork tenderloin ja roasted butternut squash, magustoiduks tiramisu ja südaööl rikkalik laud martsipanikringli, puuviljavaagna ja Belgia shokolaadidega.
Eesti Maja köögipliitide ootamatu „streik“ viivitas sooja toidu serveerimist ja nõudis olukorra päästmiseks leidlikkust. Kui Rutt oli teatanud rahvale olukorrast, lisades, et „see on ilmekas näide, miks Eesti Majal on toetust vaja“, alustas orkester mängu ja otsekohe täitus põrand tantsijatega.
5-liikmeline orkester „Quick-step Dance Band“ koos meessolistiga oli igati tasemel. Vahetevahel mängis kaasa ka peokülaline Vaado Sarapuu. Pillimeestel oli keelatud kasutada võimsaid kõlareid, et muusika ei takistaks omavahelist jutuajamist. Mõned vanemad peolised leidsid siiski muusika valju olevat. Orkestriga jagas lavaruumi suur kuldne gondola, tagaplaaniks ilutulestikku matkivad värvilised sätendavad ornamendid. Heli ja valgustuse eest hoolitses Allan Eistrat.
Tantsimise vaheaegadel lauldi ühislaule, mida kordamööda juhatasid peokülalised Mati Matsoo, Enn Kiilaspea, Jaan Roos ja teised. Laulusõnad ja peo informatsioon olid voldikutena laudadel. Nende professionaalse kujunduse eest tuleb tänada Ellen Leivatit.
Pool tundi enne südaööd algas laval asuvast kuldsest gondolast „Telekanal AKEN uudistesaade otse Veneetsiast“. Humoorikad ajakohased päeva- ja spordiuudised ning ilmateade, mida kordamööda esitasid Ellen Leivat, Helle Arro, Rutt Veskimets, Maaja Matsoo ja Anu Jõe, tekitasid naeru ja lõid lõbusa tuju enne peo haripunkti. Viimaseid sekundeid üheskoos lugedes liikusid laval asuva suure kella seierid õigesse asendisse ja võiski kuulutada, et on saabunud aasta 2010. Kahest „kahurist“ tulistatud striimerid lendasid peosaali lakke, mis lisas momendile sära ja pidulikkust.
Heade soovide ja shampanjaklaaside kõlina saatel jätkus koosviibimine varaste hommikutundideni. Tantsupõrand oli täis keerlevaid paare, oksjoni võitjad imetlesid oma oste, baar oli avatud ja mõned murelikumad peolised hakkasid end koduteele seadma. Vihmasadu oli lakanud ja õnneks püsis temperatuur plussis ning teeolud olid head.
Peokomitee on oma tööga rahul ning kommentaarid õhtu kohta on olnud seni ainult kiitvad. Leian, et selle ülevaate lõppu sobivad hästi Eesti Maja juhatajalt Raivo Remmelilt korraldavale komiteele e-postiga saadetud tunnustavad sõnad.
“Eileõhtune pidu oli küll üks parematest, millest olen osa võtnud mitme aasta jooksul. Ma üldiselt ei pea lugu suurtest, formaalsematest pidudest. Eile oli suur erand. Saalide kaunistused ja näitus olid suurepärased. Orkester, eriti kui Vaado Sarapuu mängis, oli eriti mõnus. Toitlustamine meeldis mulle väga. Ahju viperus oli kasuks, andes peohoo arengule õige tempo. Ja eeskava oli väga hästi ja huvitavalt ette valmistatud! Naeru sai palju. Ellen, Rutt, Helle, Anu, ja Maaja esinesid juba nende tavalisel kõrgel tasemel. Isegi seltskond, eriti meie laudkond, oli hästi kokku seatud. See suur, suur töö mis läks peo korraldamisele, tasus ära. Pidu oli priima! Kiitust! Aitäh!“
