Viisteist aastat tagasi langes Berliini müür. Teade piiri avanemisest Berliinis oli heaks sõnumiks ka vabanemisprotsessis olevale Eestile.
Kas Eestil oli osa Berliini müüri langemises või mitte, selle üle võib vaielda. Suurte seast pärit hindajad väikesi tegijaid enamasti ei märka. Tõenäoliselt oli mõju vastastikune. Muutused Nõukogude Liidus sillutasid teed müüri kadumisele. Nõukogude väed olid sel ajal Berliinis, kuid nad ei sekkunud. Ida Saksamaa kaotamine nõrgestas omakorda oluliselt Nõukogude Liitu ja kergendas Eesti vabanemist.
Läti päritolu Vene poliitik Viktors Alksnis, kes oli üks Balti riikide vabanemise ägedamaid vastaseid, ütles aastaid hiljem, et Nõukogude Liidu lagunemine algas 16. novembril 1988. Sel päeval võeti Eesti ülemnõukogus vastu suveräänsusdeklaratsioon, mida Moskva ei saanud enam tühistada.
Olenemata sellest, kes saab endale vabastaja aupärja, on kõige tähtsam see, et Eesti on nüüd vaba.
Saksamaa rahaliit
1990. aastal sain ma esimest korda välismaale sõita ja koguni kaks korda. Olin siis 37-aastane. Teine reis oli juuni- ja juulikuu vahetusel Berliini lähedale Buckowi linnakesse, kus käisin saksa keele kursustel.
1. juulist võeti Ida-Saksamaal kasutusele Lääne-Saksa mark. Seda nimetati rahaliiduks. Meilt küsiti, kummas rahas sooviksime taskuraha saada ja kõik kursuslased valisid Lääne-Saksa marga.
Rahaliidu eel püüdsid poodnikud vanast kaubast lahti saada. Koos uue rahaga tuli ka Lääne kaup ja ilmetus pakendis madalama kvaliteediga Ida-Saksa toodangul polnud enam minekut.
Meie saime sada marka taskuraha ja erilisi kulutusi ei teinud. Tuttav abielupaar oli samal ajal autoga Ida Saksamaal. Neil oli raha rohkem ja nad ostsid odavalt kokku sakslaste silmis väärtusetuks muutuvat riidekaupa. Kui pakiruum täis sai, hakkasid nad kaupa laotama istmetele. Nad ostsid senikaua, kuni ise peaga auto lakke ulatusid. Neile oli see majanduslikult igapidi kasulik reis.
Ida- ja Lääne-Berliin
1. juulist võeti maha formaalseks muutunud piirikontroll Berliinis ja me võisime vabalt minna Lääne-Berliini. Kuigi Ida-Saksamaa oli paremal majanduslikul järjel kui Nõukogude Liit, oli kahe Berliini osa vahe tohutu.
Idasakslaste unistuseks oli Vene auto ostmine, sest nende omamaised autod olid palju viletsamad. Vaatlesime tänaval nende Trabanti – see oli mootorrattamootori ja plastkerega väikeauto. Ühe eestlase küsimuse peale, kas konstruktor on juba vahistatud, oli meid saatev sakslane väga solvunud. Hiljem uurisime Volkswagen Passatit, mis tundus meile sel ajal imeautona.
Juba oskasid ärimehed ära kasutada alles äsja lõhutud Berliini müüri. Mingid tegelased müüsid hea raha eest müüri tükke. Nendest olid tehtud suveniirid, osa olid koguni ilusasti karpi pandud.
Üsna piiri lähedal müüsid tumedatverd mehed nõukogude sõjaväe mundreid ja nende üksikosi – mütse, märke ja muud. Kuidagi saime jutule ja tuli välja, et tegemist oli türklastega.
Lääne-Berliinis keiser Wilhelmi mälestuskirikus oli ka korjanduskarp. Tegime sümboolse annetuse ja panime sinna nõukogude 15-kopikalise. Üks eestlane kommenteeris – see ei ole ikkagi püksinööp. Teine vastas, et võib-olla oleks sakslastel püksinööbi saamisest rohkem rõõmu.
Lääne-Berliinis nägime ka kodutuid. Kodustele oli pärast huvitav rääkida, kuidas politseinik maas magava mehe juurde astus, kindad kätte pani ja meest üles raputama hakkas. Eestis siis veel niisugust pilti ei näinud. Kui keegi ripakile jäi, siis korjati ta rahva silma alt ära.
Tapeet ei pidanud
Ida-Saksamaa juht Erich Honecker ei kiirustanud Mihhail Gorbatshovi reformidest eeskuju võtma. Ta ütles, et kui naaber vahetab tapeeti, ei pea seda kohe järgi tegema.
Aeg läks ja selgus, et vana tapeedi maha kiskumine Nõukogude Liidus tõi ka seinad alla. Ja Ida-Saksamaal ei aidanud ka tapeet neid enam püsti hoida.
Kommunistlike valitsuste varisemine tõi uue tõestuse ajaloolisele tõele, et diktatuurid ei ole igavesed. Eesti riigi kogemus ütleb, et ka vabadus ei püsi iseenesest. Seda tuleb hinnata ja selle nimel vaeva näha.
Berliini müüri langemine oli tähtis kogu maailmale
Arvamus
TRENDING
