Saksa uuel liidukantsleril, kristlik-demokraadil Angela Merkelil oli jaanuari lõpul ja veebruari algul rohkesti võimalusi anda maailmale aru sellest, kuhu Saksamaa on tüürimas pärast sotsiaal-demokraatliku valitsuse lüüasaamist septembrikuistel üldvalimistel. Vaatlejate ühine arvamus on, et Merkel kasutas need võimalused — eriti visiidid Washingtoni ja Moskvasse ning rahvusvahelise julgeolekukonverentsi Münchenis — ära lugupidamist pälviva professionaalsusega, andes selge pildi Berliinis toimunud muutustest.
Ameerika meedias avaldatakse nüüd lootust transatlantiliste suhete paranemisele sellest traumast, millesse need tõukas ekskantsler Gerhard Schröder oma ägedalt Ameerika-vastase poliitikaga. „Milline vahe mullusega võrreldes!“ imetleb Washington Times'i kolumnist Tod Lindberg, jätkates: „Schröder ja tema mõttekaaslased valmistusid Ameerikat jäädavalt välja suruma Euroopa julgeoleku-struktuurist.“ Merkel esitas Münchenisse kogunenud ministritele sirgjoonelise küsimuse: „Kas me anname NATO-le juhtiva osa transatlantilises koostöös või tahame talle jätta vaid teisejärgulise rolli?“ Ei olnud mingit kahtlust, et Merkel pooldab NATO primaarset rolli – vajalike poliitiliste konsultatsioonide ja muude vastavate meetmete hoogustamist ning eriti – tema sõnul – „pidevat ühist ohtude analüüsimist“ (WT, 7. veebr.)
Iseloomulik on ka kantsler Merkeli suhtumine Venemaasse. Kui Schröder ilmsesti mõnuleb fotodel, kus Vene president Putin ta kätt surub, siis vältis Merkel Venemaast kõneldes igasuguseid viiteid liitlusele ja nimetas Putinit vaid „strateegiliseks partneriks“. (Schröderist sai Venemaale midagi märksa enamat kui partner, kui ta võttis Putinilt vastu kõrgepalgalise konsulendikoha Vene energeetika hiigelkontserni Gazprom peakorteris). Saksa uus kantsler ei jätnud kahe silma vahele ka Ida-Euroopa rahvaste Venemaaa-muresid. Ehk nagu W. Times'is ütleb Ameerika Välispoliitilise Komitee juhatuseliige ja Saksamaa taasühendamisküsimuste ekspert Viola Herms Draht: „Proua Merkel, kes valdab ladusalt nii vene kui inglise keelt, ei jätnud ära märkimata ka rahulolematuse hääli, mida on kuulda Venemaa läänepiiridelt Balti riikidest Ukrainani.“ Merkel nõudis, et Moskva „sõnaselgelt kinnitaks oma tahet täita kohustusi, mis ta on endale võtnud rahvusvahelise õiguse ja kehtivate lepingute põhjal“. See on midagi, mida keegi ei oleks Schröderist eeldanud.
Arvesse võttes, et transatlantiline koostöö, vastastikused konsultatsioonid USA ja Euroopa vahel ning ühine võitlus globaalse terrorismi vastu on viimasel paaril aastal niisama hästi kui unarusse jäänud või piirdunud vaid üldsõnaliste deklaratsioonidega, on eriti julgustav lugeda Viola Herns Drahti lõppkokkuvõtet kantsler Angela Merkeli diplomaatilistest initsiatiividest oma ametiaja neljandal kuul: „On väga võimalik, et kantsler Merkeli visiit (USA-sse) taaselustab transatlantilised suhted mingil uuel alusel, mis keskendub pragmaatilises vaimus spetsiifiliste küsimuste lahendamisele, kusjuures Berliin moodustab tähtsa silla Washingtoni ja Moskva ning võibolla isegi Euroopa Liidu vahel.“ (WT, 8. veebr.)
Kui areng läheb selles suunas, siis võib ehk üsna varsti nentida, et telg Washingtoni ja Berliini vahel ei ole enam „kaputt“.
Berliini-Washingtoni telg ei ole enam „kaputt“
Arvamus
TRENDING
