Keset saali oli kaks jõulupuud, suur ja väike, mille kohta Aino Müllerbeck kenasti ütles, et need sümboliseerivad siinse ühiskonna kaht generatsiooni, kes ka sel üritusel esindatud olid.
Tartu Instituudi sekretär Endel Aruja tervitas kokkutulnuid ja külalisi, kelleks olid Tartu College'i ja ajalehe esindajad ning külalisõpetaja Viljandi praost Jaan Tammsalu, kes on lühikese ajaga siinses eestlaskonnas väga populaarseks saanud. Hr. Aruja märkis veel hiljuti toimunud Ontario valitsuse poolt korraldatud tseremooniat, kus antakse välja autasusid vabatahtlikele ning seekord oli tunnustatute hulgas ka kuus Bibliograafia Klubi liiget.
Söögipalve luges õp. Tammsalu, misjärel Aino Müllerbeck luges Ilme Ivandi luuletuse „Jumala poja sünd“ ning oligi aeg söögiks.
Seejärel võttis sõna Tartu College'i nõukogu esimees Vello Soots, kes ütles, et aasta ei ole sugugi ajamerre kadunud, nagu vahel öeldakse, vaid ta jätab oma jälgi ja jääb mällu. Teil on tagasi vaadates palju saavutusi, ütles kõneleja, märkides mitmeid klubi korraldatud üritusi, nagu naeru pärastlõunad jm. Ta jutustas ühe humoorika poliitilise loo, misjärel mõtiskles laiemalt eestluse teemadel — kui me poleks eestlased, kas siis tahaksime olla eestlased? Aga meil on väga hea meel, et me seda oleme; seda tunnet on eriti täna siin tugevalt tunda. Töö, mida siin tehakse, toob kasu eesti rahvale, kuna seda saavad tulevikus uurida järeltulevad põlved. Ta soovis TC nõukogu nimel palju jõudu edaspidiseks ja kinnitas, et üsna varsti on saabumas ka kingitused — arvutid sinna juurdekuuluvaga, eet hõlbustada klubi tööd.
Edasi kõneles õp. Tammsalu, jutustades esmalt südamliku loo inglitest. Kord pandi Viljandi Jaani kirikus, kus ta on 11 asatat töötanud, üles hiigelsuur kangas, mille peale olid haiged lapsed ja noored ingleid maalinud. Üks ingel oli teistest erinev — tal olid lühikesed tiivanukid ja pikad käed. Selle oli maalinud üks käteta poiss, pintsel kaenla all. Teil on käed, ja te teete suurepärast tööd, ütles kõneleja klubi liikmete poole pöördudes: nii et hinnakem seda, mis meil on.
Edasine kõne puudutas vabatahtlikkuse teemat Eestis. Kõneleja sõnutsi muudeti see okupatsiooniajal väga vastumeelseks, see oli nn. sunniviisiline vabatahtlikkus, kus kõik pidid osalema asutuste ja koolide ümbruse korrastamiseks tehtud laupäevakutel ja kes ei läinud, sai karistada. Enamus asju, mis mujal maailmas tehti vabatahtlikult, tehti NL ajal kampaaniate korras, nentis õp. Tammsalu, jätkates, et kirik oli selles osas erand — seal tehti tõesti enamus töid vabatahtlike abiga. Need olid peamiselt vanemad naised ja mõned mehed, kes hoidsid sel ajal püsti enam kui 200 Eesti pühakoda.
Kõneleja peatus ka Viljandi Jaani kirikul, mis ehitati 1472.a. ja mis nõukogude perioodil kaubalaoks muudeti. 1991.a. jõululaupäevaks oli kirik kenasti restaureeritud. Selle 12 aastaga on koguduseliikmete arv kasvanud nullist 1500-ni: igal pühapäeval käib kirikus keskmiselt 120 inimest, tegutseb 6 laulukoori, pühapäevakoolis on 50 last, korraldatakse palju jumalateenistusi ja kontserte... Kui on talgupäevad, tulevad inimesed alati appi — kord oli väljas 135 koguduseliiget. Tänu sellele nüüd ka linn toetab kirikut.
Kuidas on aga vabatahtliku tööga tänapäeva Eestis laiemalt? Õp. Tammsalu sõnul on justkui tekkinud uus inimtüüp, kes ei tee midagi ilma selle eest raha saamata. Ta ei oota tasu taevast, vaid tahab kohe kõik maa peal kätte saada. Teine tüüp on see, kel pole aega midagi vabatahtlikult teha: selle näiteks on üksi lapsi kasvatav ema, kes kasutab iga vaba hetke, et rohkem teenida. Kahjuks on Eestis veel sellinegi inimtüüp, kes lihtsalt ei tee midagi, vaid joob end tasapisi surnuks...
Suurema osa vabatahtlikust tööst teevad tänapäeva Eestis naispensionärid. Mehed paraku surevad varem ära — õpetaja sõnul jääb praegu meeste keskmine eluiga Eestis 63 eluaasta kanti.
Lõpetuseks rääkis ta veel südamliku loo ühe kirikuõpetaja emast, kes alati teisi aitamas käis ja mitu korda oma käeluu murdis, kuid need õnnetused ei murdnud tema tahet teisi aidata.
Järgmiseks kõnelejaks oli Tartu Instituudi juhataja prof. Olev Träss, kes alustuseks jutustas samuti ühe humoorika loo. Edasi rääkis ta, kuidas ta käis esmakordselt Eestis 1990.a. mais ning talle jätsid üsna masendava mulje mahajäetud ja lagunevad talud. Peale seda on ta igal aastal Eestit külastanud, vahel ka tihedamini, ning muljed on üsna erinevad. See esimene inimtüüp, kellest õp. Tammsalu kõneles, on mullegi silma hakanud, märkis prof. Träss, jätkates, et ta on püüdnud alati rõhutada patriotismi ja rahvustunnet, et inimesed hakkaksid mõtlema mitte ainult enese, vaid oma rahva peale. See grupp siin — Bibliograafia Klubi liikmeskond — on haruldane näide sellest, kuidas tegutsetakse eestluse ja eesti rahva heaks: tehkem seda edasi, soovis prof. Träss. Ta kõneles veel Eesti õppetooli plaanidest, millest oli mõni aeg tagasi juttu ka meie lehes — teise professuuri loomisest, mille osas on asjad liikumas paremuse poole, kuid palju tööd on veel ees.
Siis oli aeg jõululauludeks. Kaunid laululehed oli valmistanud Leo Koobas. Laulumeister Guri Raag alustas laulu, hiljem juhtis laule ka Jaan Tammsalu. Aadu Randpalu luges luuletuse ajakirjast „Maret“ ning Aino Müllerbeck edastas klubi teataid. See ilus pärastlõuna lõppes „Püha öö“ laulmisega ning kõigile jäi lahkudes hinge ülev jõulumeeleolu.
