Ühel ilusal ja kuumal suvepäeval — 13. augustil — tuli kokku Tartu Instituudi juures tegutseva Bibliograafia Klubi tubli ja sõbralik pere, et mõnusas õhkkonnas tähistada oma traditsioonilist suvepäeva, mis toimus nagu eelmiselgi aastal lahke pererahva Leo ja Elsa Koobase kaunis koduaias Mississaugas.

Sissejuhatava sõnavõtuga esines Aino Müllerbeck, paludes kõigepealt kokkutulnuil mälestada leinaseisakuga hiljuti lahkunud Henny Arujat. Seejärel andis kõneleja ülevaate Bibliograafia Klubi viimase aja tegemistest — kuigi juunis toimus Tartu College’is tegevushooaja lõppu tähistav pidulik lõunasöök, ei tähendanud see sugugi terveks suveks klubi tegevuse lakkamist — ka nüüd, suvel käib igal teisipäeval Tartu College’is koos 12-16liikmeline grupp vabatahtlikke, tegemas tänuväärset tööd. Ja suve jooksul on tehtud palju: juuni lõpus saadeti kodumaale teele suur arv kaste raamatutega. Samuti on korrastatud riiulid, sorteeritud ajakirjad ja ajalehed; usinalt on töötatud ka arvutitoas ning korda on seatud laenutamise raamatud.

Ning suure töö tulemusena on valminud esimene Bibliograafia Klubi kirjastamisel ilmunud raamat — „Elu ja usk“, mis sisaldab Tiina Tuvikese luulet aastatest 1958—1984. Raamatu koostajad on Aino Müllerbeck ja Leo Koobas, illustratsioonid tegi Abel Lee, tehniline toimetaja Leo Koobas. Raamatu ilmumisel oli abiks palju inimesi. Kaante vahele on koondatud varem ajalehtedes Vaba Eestlane ja Meie Elu, Peetri koguduse ajakirjas Elu ning ajakirjades Triinu ja Viru Kiri ilmunud luuletused, samuti Hannes Oja kirjutised Vabas Eestlases Tiina Tuvikese luulest ja tema lahkumisest novembris 1999. Pikk ja põhjalik ülevaade poetessi loomingust on prof. Tiina Kirssilt, mille ta esitas luuletaja mälestusõhtul.

Leo Koobas jätkaski juttu nimetatud mälestusõhtust, mis toimus Bibliograafia Klubi korraldusel mõni kuu peale Tiina Tuvikese surma. Siis tekkiski Aino Müllerbeckil idee anda välja luulekogumik ning hakata korraldama luuletuste leidmist. Kuigi klubil kindlat sissetulekut pole, on selline tegevus nagu raamatu ilmutamine majanduslikus mõttes kahtlemata mittetulus, kuid eesmärgiks polegi ju kasu, vaid Eesti kultuuri ja kirjanduse edutamine.

Aino Müllerbeck lisas, et klubi on alati kõrgelt hinnanud kirjanduslikku tegevust: on ju ka klubi ridades kaks poetessi — Ellen Irs, kelle toredaid lugusid oleme tihti eestlaskonna üritustel kuulda saanud, ning Leida Marks, kes mõni aasta tagasi andis ise välja oma luulekogu.

Suvepäeva järgmiseks osaks olid ettekanded, mis seekord pühendatud kodumaa külastamisele — seda olid suvel teinud mitmed klubi liikmed ning saadud muljed väga eredad. Esimesena kõneles Endla Kannel, kes reisis koos abikaasaga Torontost Londoni ja Kopenhageni kaudu Lundi, edasi Göteborgi ja Stockholmi, kus oldi mõned päevad ja siis sõideti laevaga Tallinna. 1. juulil osaleti Kosel peetud Lennuväepoiste 75. sünnipäeval. Pr. Kannel kõneles ka Lagedil asuvast Vabadusvõitluse Muuseumist, mis kõneleja sõnul on kui legend eestlaste vabadusvõitlusele, kuna eestlaste elu ongi olnud üks suur võitlus. Ta rääkis muuseumi rajajast Johannes Tõrsist, muuseumi loomisest, asjade kogumisest ja saamisloost. Lagedile tasub minna, ütles pr. Kannel ettekande lõpetuseks, andes kindlasti oma huvitava sõnavõtuga paljudele teistelegi, kes selles paigas veel käinud polnud, huvi ja motivatsiooni seda oma järgmisel kodumaa reisil teha.

Järgnesid Ellen Irsi Eesti muljed — rõõmsad ja optimistlikud —, kus ta ütles Tallinna kohta, et see on nagu „riik riigis“: ikka rohkem klaasakendega maju, kaunilt riides inimesi, ja kui palju turiste! Õhtune Tallinn kihas elust — Viru ja Harju tänav, Raekoja plats täis välikohvikute sirme. Ning kui palju kaupa täis poode — järelikult on selle kõige järele nõudlus. Tartu oli aga teistmoodi — kell 9 õhtul oli linn justkui välja surnud. Kõnelejale jäi silma eriliselt meeldivates pastelltoonides värvitud südalinn, Raekoda oli roosa nagu beebi mängukann. Ellen Irs kõneles pisut ka põllumajanduse teemal, millega ta hästi on kursis, kuna lisaks Maalehe pidevale lugemisele kuuleb ta sellest ka sugulaste kaudu, kellele on kasutada antud ta isatalu.

Helga Sepp oli kodumaa reisilt saabunud alles paar päeva tagasi ja reisiväsimuski veel täielikult välja puhkamata. Tema kõneles oma kohtumisest kooliõdedega, Tallinnas Jaani kirikus kogetud meditatsioonitunnist, mis keset päevast linnakära oli nagu balsam hingele, ning ka paarist külastusest Eesti vanadekodudesse. Samuti läbi pea vilksatanud mõttest ehk oma vanaduspäevigi kodumaal veeta, kui vaid tervisekindlustus oleks seal samavõrd kättesaadav ja garanteeritud kui siin, mis on aga Eestis teiselt maalt tulnud pensionäri jaoks teistmoodi kui Eesti elanikele.

Varsti saabus lõunasöök, mille nautimise järel tehti traditsiooniline ühispilt. Suvepäeva traditsiooniks on seegi, et daamid kannavad kauneid kübaraid — üks uhkem kui teine, roosilised, lintidega ja mis kõik veel. Kohvi nautimise järel aeti veel juttu ning keegi ei raatsinud laiali minna, kuna olemine oli väga tore ja südamlik. Kui siis viimaks pererahvale ja ürituse korraldajatele tänusõnade ütlemise järel koduteele asuti, tehti juba plaane algavaks klubi sügishooajaks: pole ju septembrikuu enam kaugel.

Eestlased Kanadas

TRENDING