Pühapäeva, 6. novembri pärastlõunal oli Tartu College’i saali paigaldatud neli miniatuurnäitust, mis peegeldasid elu ja tegevust paikades, mida võib julgelt ja liialdamata nimetada kohalikeks eestluse kantsideks. Need on Eesti Maja, Tartu College, Eesti Kodu ja Ehatare.
Bibliograafia Klubi ürituse korraldajana ei piirdunud vaid näitusega, vaid oli palunud kohale kõigi nelja kantsi esindajad, kes andsid lühiülevaate oma organisatsiooni tagapõhjast, hetkeseisust ja tulevikukavadest.

Klubi esimees dr Jüri Daniel lausus avatervituse ning andis teatepulga edasi kava koostajale ning teadustajale Aino Müllerbeckile. Viimane tutvustas lühidalt kõiki kõnelejaid, kelleks olid Raivo Remmel (Toronto Eesti Maja juhatuse esimees), Elmar Tampõld (Tartu College’i president emeeritus), Jaan Meri (Tartu College’i president), Paul Osko (Eesti Kodu juhatuse esimees) ja dr Mart Leesment (Eesti Abistamiskomitee esimees, esindades Ehataret). Nagu kava koostaja rõhutas, oli see kõigi nelja esindaja esmakordne kohtumine samas programmis.

Raivo Remmel mainis, et koolimaja, millest kujunes eestlaste ühiskodu - Eesti Maja – osteti 1. aprillil 1960 ning see hoone oli juba siis 70 aastat vana. Nüüd, 51 aastat hiljem, võime seda meenutada kui halba aprillinalja. Ta puudutas lühidalt praegust olukorda, mis sunnib meid tegutsema uue ja sobivama ühiskodu suunas, millest on lehe hiljutistes numbrites pidevalt juttu olnud.
Elmar Tampõld märkis, et Tartu College’i idee kasvas välja Bloori tänava lõunapoolel asuvast kunagisest kurikuulsast Rochdale College’ist. Kontsept nihutati sama tänava põhjapoolele arusaamas, et maja ja majanduse ühine sõnatüvi ei ole juhuslik.

Jaan Meri meenutas, et Tartu College’i hoone ehitamine sai teoks firma Tampõld-Wells tugevale majanduslikule panusele ja Elmar Tampõllu isiklikule garantiile laenu saamiseks. See on mittetulunduslik ettevõte, mille hoone valmis aastal 1971. Nüüd vajab see juba ulatuslikku remonti. Kavas on suurendada üürnike arvu suveperioodil. VEMU osas on kapitali kogumise aktsioon käigus, et võiksime alustada järgmise ehitusfaasiga.

Paul Osko ettekandest selgus, et Eesti Kodu, mille nurgakivi paigaldati 1976. aastal, olukord on kõige stabiilsem. Viie maja peale on seal 134 korterit, mitmesugustes huviringides käib vilgas tegevus.
Dr Mart Leesment teatas, et ka uue Ehatare rajamine on päevakorral valitsuse järjest suurenevate eeskirjaliste nõudmiste tõttu. Otsitakse uut, võimalikult avaramat. On kaalutud võimalikku ühisprojekti uue Eesti Majaga või lätlastega, kel samad probleemid.

Meeldivat muusikalist vaheldust pakkus sopran Heli Tenno Charles Kipperi klaverisaatel, esitades neli laulu, ühe üllatuslikult koos saatjaga duetina. Lõpunumbrina esitatud Alo Mattiiseni laulu „Eestlane olen ja eestlaseks jään” lõpuridades tõmbas lauljatar kaasa kogu publiku, nagu kinnitamaks, et kantsid püsivad vaid siis, kui jätkub ühist tahet neid kaitsta.

Ester Paomees rõõmustas publikut Ellen Irsi tabava vemmalvärsiga, ikka nooruslike vanurite teemal nagu kadunud autoril kombeks. Lõppsõna ütles Tartu Instituudi arhivaar dr Roland Weiler, tänades korraldajaid ning esinejaid. Viimased kutsuti ette ja kõigile kinnitati publiku ovatsioonide saatel rinda kaunis valge nelgiõis.

Vaheajal oli võimalik imetleda näitusi ning müügil oli Elulugude Kirjutajate Rühma koostatud Mälutunglad V. Siirduti fuajeesse maitsma traditsioonilist kohvi ja kringlit ning hiljem võisid soovijad tutvuda alakorrusel arhiivitöö seniste tulemustega, peaarhivaar Piret Noorhani lahkelt seletusi andes.

Märkmed: