Toimus see taas Tartu College’i restorani ruumes, kus ürituse sisustamisel oli piduliku eine kõrval suurem osa pühendatud vaimutoidule. Oli nalja ja oli tõsist, oli naeru ja pisaraidki. Kava koordineerija ja teadustajana tegutses Aino Müllerbeck. Alustasime eestlaslikult ühislauluga „Koit istus taeva serva peal“ Aksel Pügi juhendusel ja Voldemar Palo akordionisaatel. Elna Libe laulis meeleolukalt sangaste rahvalaulu „Lauliku kodu“, saatjaks V. Palo. Klubi juhataja dr. Endel Aruja julgustavale avasõnale järgnes söögipalve Helga Sepp’alt.
Me viibime sageli mälestuste radadel. Seekord viis meid sinna Edith Ederma oma tundliku jutustusega sellest, kuidas ta kunagi Rootsis, Södertälje kirikus praost Jaan Lattikul, kuldsuul, oma ootamatu jõulukirikusse ilmumisega jutluse nagu kurku kinni pani ja hoopis teistsugusele teemale viis. Lõbusamad toonid lõi Erika Veskimets Solom oma meisterliku ettekandega „Näidendi proov“. „Minnakse selge eesti keele eest kasvõi rinnutsi kokku!“ (No see jutt oli meile, bibliolastele, nagu mesi moka peale.) „Häält juurde, kümme korda valjemini! Siin ei tohi ära surra! Pane paksult, ära pühitse! Võtame suudlusstseeni uuesti ja seekord tulisemalt!“
Ellen Irs esitas muhedaid mõtisklusi temale omase toreda huumoriga. Nagu järgnev lugu sõna kohta „asi“: „Sõna „asi“ on üks ütlemata kasulik asi. Meil on asjaajaja, asjaarmastaja, asjatundja ja asjatundmatu. No kas nii on asi korras või hoopis mokas? Ja kunagi olid ju ka Lenini ja Stalini suured asjad… (ainetel, Eesti Päevaleht, 23.10.03.)
Seltskondlik mäng toimus seekord huvitavate eesti väljendite teemal. Igal jagatud loosil oli neid kaks ja neist tuli moodustada huvitavaid lauseid. Parima hinnangu said need, kes mõlemad väljendid ühte lausesse oskasid siduda. Nii kuulsime: „Kutt kraapis vanaisa kintsu, kuni sai suure päranduse osaliseks, mille pistis aastaga pintslisse.“ — „Ega mina su suuvooder pea olema, tead ju ise, et kus suitsu, seal tuld: tee luugid lahti ja aja asi jutti!“ Aksel Pügi laulis V. Palo akordionisaatel laulu „Rikas ja vaene“, kus meil kõigil oli võimalus refrääni kaasa laulda — kui selle lõpuks olime selgeks õppinud. Endla Komi kandis ette ehtnäitlejaslikult jutustuse „Kanadalast otsimas“, keda loo lõpuks Kanadast ei leitudki, kõigil küsitletuist olid muud lojaalsused.
Epp Aruja, siin paariks päevaks Eestist puhkusel, pajatas elavalt elust-olust Tallinnas ja valgustas olukorda oma sealse eluaseme vahetus läheduses peale prostitutsiooni nüüdset legaliseerimist Eestis.
Ühislaul „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere kaldale“ Aksel Pügi juhatusel suunas meid aasta viimsesse tundi. Järgnesid eesti rahvalaulu stiilis ja Kalevipoja lugemisest ajendatud ettekuulutused selgeltnägija Mäeotsa Mare poolt (Elna Libe). Ühe klubiliikme südamesoov täitub uuel aastal sellega, et tammetõrust võrsub uus puu ta ukseläve ette asendamaks hiljuti maharaiutut: „Tõuseb kahinalla tugevalla, taeva poole sahinalla“. Teisele kuulutas ette „vuntsidega härrasmeesta, kes rikas, kena, vaikne meesi, raamatuidki lugemassa“. Ja näeb teda „kosja vastu võttemassa, pulmapidu pidamassa“.
Õhtu haaravamaks hetkeks kujunes Leo Koobase sõnavõtt kella 12 künnisel. See kinnitas, et me tõepoolest ei taha olla vaikiv, ununev lehekülg. Hr. Koobase kõne avaldame meie lehes edaspidi.
Peale tervisejooki ilmus meile isiklikult kohale ilusas helesenises riietuses aasta 2004 Edith Ederma kehastuses, lugedes luulet lootustest sel aastal. Annaks Taevaisa meile jätkuvalt julgust, tervist ja indu me tööks ja toimetusteks.
