Torontos elava noortejuhi ja maakondliku tegelase Boris Kulli mälestusteraamatu „Kepp mul käes ja mantel üle õla ...“ on koostanud ja toimetanud Hans Salm, keeletoimetajaks Toivo Gulbe. Esikaanel on Nils Rebase repro Richard Smidti maalist „Rukkilõikus“. Tagakaanel on foto autorist koos oma teisikuga Tartus kuningas Gustav II Adolfi kuju juures. Trükkinud AS Võru Täht Võrus. Ilmunud Valgas 2004. 256 lehekülge.

Boris Kull on üks neist tuhandeist noortest eesti meestest, kes avaldas Omakaitse koosseisus viimast vastupanu idast pealetungivale Punaarmeele. Taandudes koos oma vanematega kodumaalt läände 1944.a. sattus ta pärast vintsutavat merereisi Saksamaale. Ta oli arvatavasti üks vähestest, kes oli kodumaa kaitsel Eesti Vabariigi sõjaväe vormis, mille ta oli laenanud oma naabrilt. Oma nooruse tõttu ei olnud ta kunagi sõjaväes teeninud.

„Kepp mul käes ja mantel üle õla ...“ on valminud kahe mehe tööna. Boris on pidanud järjekindlalt aastakümneid päevikut. Tal on 4000 lehekülge materjali alates kodumaalt lahkumisest kuni tänapäevani. Veedab nüüd oma suved Eestis, peamiselt Valgamaal, kust ta on pärit, ja talvekuud Kanadas.

Selle tohutu kirjavara töötas läbi ja kirjutas Borisi suulised jutustused juurde raamatu koostaja Hans Salm. Nii valmiski mälestusteos paljude fotodega, neist 4 lehekülge värvipilte.

Keeletoimetaja Toivo Gulbe on andnud eesti keelele kaasaegse lihvi. Raamat on huvitava sisu kõrval ka keeleliselt tänapäevane.

Boris Kulli rännakud mööda sõjast laastatud Saksamaad pärast vaenutegevuse lõppu tunduvad olevat mõnevõrra kergemad kui tema perekondadega (eriti lastega) saatusekaaslastel.

Hakkajal ja huumorimeelsel noorukil oli koos sõpradega võimalik põigata isegi Saksamaa naaberriikidesse. Põnevusega loed lugusid, mille pealkirjadeks on: Ameerika jahilennukiga Rooma, Hitleri Volkswageniga Pariisi ja viisata Belgiasse.

Tänaseni veendunud skaudijuhiks jäänud autor kirjeldab eesti poistetööd sõjajärgseil aastail Saksamaal. Selleks oli üllatavalt palju võimalusi tänu rahvusvahelisele skaudiliikumisele, mida kasutati eesti noorte huvides. Isegi esimesel sõjajärgsel ülemaailmsel skautide kokkutulekul 1947.a. Prantsusmaal suutis Boris koos sõpradega omal käel ära käia. Kuigi viisata satuti kohe Pariisis rongilt maha astudes politsei küüsi, halastati poistele rahvusvahelise skauditunnistuse ettenäitamisel, viidi nad kohalike skautide peakorterisse ja anti nädalane viisa.

Teenistus vahikompaniis ja samaaegselt uue elukoha otsing väljaspool Euroopat tõi lõpuks Borisi koos ema ja isaga Kanadasse. Oli vaja Saksamaa põgenikelaagrite asemel hakata uut kodu looma. Selleks sai mitmeks aastaks Montreali linn. Elu muutus rahulikumaks, kuid tõi ka väikesse kolmeliikmelisse perekonda mõlemaid — õnne ja õnnetust. Abiellumine, mõlema vanema surm, kolimine Torontosse ja siin abikaasa lahkumine manalateedele.

Raamat lõpeb esimese külaskäiguga 1992.a. taasiseseisvunud Eestisse ja kodukohta Valgamaale. Raamatus on isikunimede register.

Kodukandi kirjamehe Boris Kulli raamatut „Kepp mul käes ja mantel üle õla...“ esitleti möödunud suvel suure pidulikkusega Valga Keskraamatukogus. Kõnelesid teose autor ja koostaja. Valga Muusikakooli õpilased laulsid lapsepõlvest ja ringirändamisest. Jagati autorieksemplare ja vaadati Borisi foto- ja esemetenäitust. Küsiti, kas raamatule tuleb lisa, kuna päeviku materjali on veel külluses. Autor ei vastanud sellele küsimusele.

Märkmed: