14. jaanuar 2011
Aadu Jõgiaas
Delfi Rahva hääl
UPPA/Photoshot
Eile oli kurb mälestuspäev Leedu ajaloos. Sarnane stsenaarium oleks võinud ka Eestis juhtuda, kui 13. jaanuaril 1991. aastal ei oleks saabunud Tallinna Venemaa president Boriss Jeltsin.
NSVL juhtkond oli ju otsustanud korrale kutsuda kõik “mässumeelsed” liiduvabariigid.
11. jaanuaril 1991 saadeti Moskvast Leedu pealinna Vilniusse 65 KGB eriväeosa “Alfa” ohvitseri. Vilniusesse saabunud allüksus sai seal teada neile määratud ülesande: võtta oma kontrolli alla Vilniuse teletorn, televisiooni- ja raadiokomitee ja raadiosaatekeskus ning hoida neid objekte oma käes kuni põhivägede (Pihkva dessantdiviis) saabumiseni.
Kõiki nimetatud rajatisi valvasid pidevalt sajad rahvaliikumise ”Sajudis” liikmed ja toetajad.
Üheaegselt “Alfa” ettevalmistustega asusid Vilniust täie võimsusega ründama NSVL raadioelektroonilise võitluse väeosad, mille tegevuse tulemusena katkes kogu linnas igasugune raadioside. Sellise rünnaku kasutamine oli minu teada Nõukogude Liidus harukordne.
Esmapilgul tundub see olevat elukauge episood, kuid tegelikkuses omas raadioelektrooniline võitlus väga olulist osa 1991. aasta jaanuari Vilniuse sündmustes.
Selle mõistmiseks peame liikuma ajaloos veelgi enam tagasi. 11. märtsil 1990 võttis Leedu ülemnõukogu vastu akti iseseisva Leedu riigi taastamisest. Kohe peale seda alustas Leedu valitsus riigi struktuuri muutmist. Ühe esimese institutsioonina loodi Leedu valitsuse julgeolekuteenistus ning selle koosseisu iseseisev sidestruktuur, mille juhiks määrati Leedu Televisioonis insenerina töötanud Tadas Višnjauskas.
Loomulikult oli uuele üksusele vaja kaasaegseid sidevahendeid. Erinevalt väliseestlastest kogusid välisleedulased raha Leedu vabanemiseks vajalike ostude tegemiseks. Nii osteti nende poolt kogutud raha eest tippklassi raadiojaamad ja Vilniuse teletorni vahejaam (repiiter), mis võimaldas pidada käsi- ja mobiilraadiojaamadega sidet väga laialdasel territooriumil.
Leedulastel oli seega olemas kvaliteetne valitsusside. See omakorda tekitas suurt muret NSVL KGB-le, mis oli tipptehnikal baseeruva sidesüsteemi olemasolust teadlik Vytautas Landsbergise lähikonda kuulunud KGB informaatori kaudu. See oligi põhjuseks, miks Leedu pealinna rünnati elektroonilise võitluse tehnikaga.
KGB eriüksus “Alfa” täitis neile pandud ülesande, kuid selle täitmise käigus hukkus 14 inimest ja sajad said vigastada. Ajalooliselt on huvitav, et Vilniuse teletorn jäi kuni augustiputšini Nõukogude dessantvägede kätte, aga masti tipus asunud Leedu valitsuse vahejaam jätkas tööd. Peagi lõpetasid oma tegevuse ka Nõukogude armee raadiosagedusala segajad. Raadiosidet vajas ise ka NL armee, lisaks loomulikult operatiivteenistused ja teised riigi ja linna funktsioneerimiseks vajalikud asutused.
Boriss Jeltsini Eestisse saabumine kohe peale Vilniuses toimunud verevalamist oli äärmiselt ebameeldiv üllatus Nõukogude Liidu juhtkonnale. Tallinnas viibides kirjutas Jeltsin Venemaa nimel koos Läti, Leedu ja Eesti esindajatega alla ühisavaldusele. Samuti pöördus ta Balti riikide territooriumil asunud sõdurite poole ja hoiatas neid, et Nõukogude armee ei tohi mitte mingil moel sekkuda Baltimaade siseasjadesse.
Venemaa presidendi Tallinnas tehtud avaldused mõjusid kainestavalt siinsetele sõjaväelastele ja ka interliikumise aktivistidele. Rahvusvaheliselt oli väga oluline Tallinnas viibiva Jeltsini pöördumine ÜRO peasekretäri poole, milles ta palus rahvusvahelist abi Baltikumis tekkinud kriisiolukorra lahendamiseks.
Kahjuks on Eesti riik väga vähe hinnanud Boriss Jeltsini tollast tegevust. Tema sellisel kriitilisel hetkel Tallinnase tulek väärib kindlasti tänini talle au avaldamist näiteks mälestussamba püstitamisega.
