Maestro Virkhausi viimane kontsert Huntsville Sümfooniaorkestri dirigendina lõppes võimsalt

Laupäeval, 15. märtsil dirigeeris maestro Taavo Virkhaus oma viimase kontserdi Huntsville Sümfooniaorkestri juhina ja dirigendina.

Virkhaus, kes on tuntud dirigent ja helilooja Põhja-Ameerika eesti ühiskonnas, lõpetas võimsalt ja samas ka lüüriliselt oma dirigendiameti Huntsville (Alabama) sümfooniaorkestri juures Mahleri mõjuva 2. sümfoonia „Ülestõusmine” ettekandega. See oli tõesti auväärne lõpp maestro ligi 30-aastasele dirigendiametile, mille viimased 14 aastat on ta töötanud Huntsville Sümfooniaorkestri juhi ja dirigendina.

Nagu The Huntsville Times’i muusikakriitik kirjutas, oli Virkhausi luigelaul äärmiselt võimas. Dirigent lahkus ametist oma loometöö võimete tipul, edastades publikule jõulisel viisil oma ideid ja tõlgendades Mahleri helitööd publikule nii mõjuvalt, et kõik tahtmatult kaasa elasid tüki kangelase eluvõitlusele.

Teose ettekandele andsid erilist kaalu ja sära 100 liikmeline orkester ja 300-liikmeline koor, kes suutsid dirigendi juhatusel edasi anda tunde, et vaatamata ahastusele ja maisele kurbusele on lootus tulevikule võimalik.

Mahleri 5-osaline sümfoonia algab orkestri esitusega. Koor liitub orkestriga alles sümfoonia lõpuosas. Esimesed kolm osa sümfooniast käsitlevad inimelu küsimusi. Maestro Virkhausi juhatusel oli publikul võimalik kaasa elada mitmesugustele emotsioonidele, mis muutusid kurbusest peaaegu rõõmuks, aga taandusid jälle inimkannatuste ja valu juurde, mida esimest korda ka laulus edasi annab 4. osa alguses metsosoprani esimene soolo.

Oh, väike punane roosike!
Inimene on kõige suuremas vajaduses, inimene on kõige suuremas piinas. Kui palju rohkem sooviksin olla taevas!

See esimene soolo oli eriti mõjuv, kuna dirigent oli otsustanud vaheaja pidada 3. ja 4. osa vahel. Nii oli kooril ja kahel solistil võimalik ainult viimaseks kaheks osaks lavale tulla. Metsosopran Karen Callaway ja sopran Nancy Virkhaus, Taavo Virkhausi abikaasa, laulsid koos kooriga mõjuvalt ja veenvalt. Kuna dirigent oli paigutanud osa trompeti- ja löökpillimängijaid saali keskele ja lava taha, tekkis tunne, et muusika ümbritses ja täitis kogu saali. Sel viisil haaras Virkhaus terve publiku kaasa, nii et ka passiivsem osa sellest oli sunnitud tajuma muusika emotsionaalset keerist. Kuulates sümfoonia sõnu: Oh usu, sa polnud sündinud ilma põhjuseta, ei ole elanud ilma põhjuseta, kannatanud põhjuseta! /.../ See, mida sa oled läbi elanud viibki sind Jumala juurde, oli niisugune tunne, et elul on ikkagi mõte ja et maestro Taavo Virkhaus ei olnud ilmaasjata muusikuks ja dirigendiks loodud.

Ta tähelepanuväärse juhatuse all oli publik koos orkestri ja kooriga kaasa elanud ja ületanud elu raskused, nii et püstiseisva ja plaksutava kuulajaskonna hulgast oli kogu saalis kuulda hüüdeid: „Braavo, Taavo!”.

Märkmed: