Bret Stephens, WSJ
http://arvamus.postimees.ee/34...
Saksa kantsler Angela Merkel ja Türgi president Recep Tayyip Erdogan Istanbulis käesoleva aasta 18. oktoobril. Foto: Türgi presidendi kantselei
Euroopa surm on silme ees. Esialgu hägune ning mitte veel vältimatu, kuid siiki nähtav ja lähenev – otsekui kauge planeet selle poole suunduva satelliidi objektiivis. Euroopa on lähenemas oma lõpule, kirjutab Wall Street Journali kolumnist Bret Stephens.
Mitte oma sklerootilise majanduse, stagneeruva demograafia või mittetoimiva superriigi tõttu. Samuti ei peitu tegelik põhjus massilises sisserändes Lähis-Idast ja Aafrikast. Need meeleheitel inimesed on vaid viimane tugev tuul selle kuivanud ja hingetu tsivilisatsiooni puidu pihta.
Euroopa on suremas, sest ta on muutunud moraalselt ebakompetentseks. Mitte et Euroopa millegi eest ei seisaks. Ta lihtsalt seisab pinnapealsete asjade eest, pinnapealselt. Eurooplased usuvad inimõigustesse, sallivusse, rahusse, progressi, keskkonda, naudinguisse. Kenad toredad uskumused, kuid teisejärgulised.
Mida Eurooplased enam ei usu, on asjad kust nood uskumused tulenevad: judaism ja kristlus; liberalism ja valgustus; sõjaline uhkus ja suutlikkus; kapitalism ja rikkus. Veel vähem usuvad nad, et nende asjade eest oleks vaja võidelda või ohvreid tuua või maksta või isegi väidelda. Olles ignoreerinud ja õõnestanud oma aluseid, imestavad nad, miks nende maja laiali on lagunemas.
Mis on Euroopa? See on Kreeka ja mitte Pärsia; Rooma ja mitte Kartaago; kristlus ja mitte kalifaat. Need erinevused on fundamentaalsed. Euroopa kui tsivilisatsiooni erinevuse rõhutamine ei võrdu väitega, et ta on parem või halvem. See tähendab lihtsalt, et need oleme meie ja need olete teie. Samuti ei tähenda see, et Euroopa kui tsivilisatsioon peaks olema suletud. Ta lihtsalt peab olema tsivilisatsioon, mis ei lahustu kokkupuutest võõrastega, kelle ta enda keskele võtab.
Just see teeb Angela Merkeli diplomaatia – kes on Euroopa välispoliitika vaidlematu valitseja – niivõrd veidraks ja häirivaks. Saksa kantsler juhib erakonda, mis kannab nime Kristlik-Demokraatlik Liit ning mille üks peamisi eesmärke on koondada Saksa paremleer võitlusse mõistliku konservatismi eest.
Aga seal ta nüüd istus pühapäevases Istanbulis*, pakkudes Euroopa poolt diili, mis tagaks türklastele uuest aastast alates viisavaba reisimise Euroopasse koos kiirema liikumisega Türgi liitumise suunas Euroopa Liiduga – kui vaid Ankara võtaks rohkem ette, et süürlasi ja teisi põgenikke omale maale ümber asustada. Ja Euroopa maksaks ühtlasi arve.
See on tagurpidi machtpolitik, kus kantsler anub nõrgematelt osapooltelt ajutistes asjades tillukesi teeneid, pakkudes vastutasuks kaugeleulatuvate tagajärgedega laiapõhjalisi järeleandmisi. Siin on meil 75 miljonit türklast, kelle sissetulek inimese kohta jääb alla panamalastele. Riiki juhib autokraatlike kalduvustega valitud islamist, keda iseloomustavad antisemiitlikud vihapursked, kes avalikult toetab Hamasi, kes eitab Armeenia genotsiidi, vangistab rekordkogustes ajakirjanikke ning orkestreerib oma poliitiliste oponentide vastu nõukogude stiilis näidiskohtuprotsesse. Lisaks piirneb Türgi Süüria, Iraagi ja Iraaniga. Sinna tulevad siis Euroopa piirid, kui Türgi liikmeks saab.
See on maa, mille Merkel Euroopal oma embusse soovitab haarata. Kaitsekõnelejad küllap kostavad, et kantsler on ebasiiras ja kalkuleeriv, kuid see süvendab tema pakkumise põlastusväärsust veelgi.
Ja süvendab ka ohtu. Kui kaua peavad moslemitest immigrantide massilise sissevoolu all – me räägime kümnetest miljonitest – vastu Euroopa liberaalsed poliitilised traditsioonid ning religioosne ja kultuuriline pärand? Mitte kaua – arvestades sellega, kui sageli on Euroopal ebameeldivaid kogemusi suure osaga oma moslemielanikkonnast. Ja sellega, et immigrantide rühmitused on aktiivselt assimileerumise vastu ning vastuvõtjamaad esitavad vaid ebalevaid ühiskondlikke nõudmisi.
Ja arvestades sellega, et hooletu immigratsioonipoliitika, mille teostamist ilmestavad moraalse eneseõnnitlemise puhangud, toob kaasa vältimatu reaktsiooni. Nagu näiteks Šveitsis, kus paljud äsja oma hääled rahvaparteile andsid – erakonnale, mida peamiselt just immigratsioonivastasuse poolest tuntakse. Migrantide sissevoolust lõikavad poliitilist profiiti ka nende šveitlaste sõsarparteid kõikjal Euroopas, kasutades õigustatud pahameelt postmodernisliku riigi vastu pakkumaks kitsarinnalist ravi. Pole vist ohtlikumat asja demokraatiale, kui pooliku põhjendusega populist.
Et see artikkel moraalipiiride rikkumisena hukka mõistetakse, ütleb üht-teist meie päevade poliitika kohta. Aga selline on aja vaim: kui keegi kinnitab, et Euroopa ei saa olla Euroopa ilma truuduseta oma põhipärandile, siis vaieldakse vihaselt vastu. Olgugi et pärandi näol on tegemist mõistuse ja ilmutuse abieluga, millest sündinud tsivilisatsiooni iseloomustas inimliku sündsustundega sitkendatud tehnoloogiline meisterlikkus.
«On kiiduväärt, et lääs üritab olla rohkem avatud ning mõista paremini väljaspool olijate väärtusi, kuid ta on kaotanud võime armastada ennast,» ütles kümmekond aastat tagasi üks tuntud Saksa teoloog. «Omaenda ajaloos näeb ta vaid seda, mis on põlastusväärne ja destruktiivne; ta ei ole enam võimeline tunnetama, mis on suur ja puhas. Mida Euroopa vajab, on uus eneseaktsepteerimine; enese aktsepteerimine, mis on kriitiline ja alandlik – kui ta tõesti tahab ellu jääda.»
See oli Joseph Ratzinger. Paljude jaoks tuntum kui Benedictus XVI. Ta pole enam moes – ja seda enam väärt kuulamist.
Bret Stephens on Wall Street Journali kolumnist ja Pulitzeri preemia laureaat aastast 2013.
____
* Artikkel «In Defense of Christendom» ilmus Wall Street Journalis 19. oktoobril 2015. Tõlkinud Urho Meister.
