Neile, kes jälgisid Euroopa Liidu (EL) tippkonverentsi 17. juunil Brüsselis, kus toimus ajalooline kokkupõrge Chiraci ja Briti peaministri Tony Blairi vahel, et ole see küsimus vaid akadeemiline. Eriti siis, kui nad samal ajal juhtusid internetis lugema eesti lehtede poleemika lehekülgi, kus rahvas avaldas oma arvamust Tony Blairi kohta. See arvamus oli ülekaalukalt negatiivne. Paljudele (siiski mitte kõigile) ei meeldinud raasugi see, et Blair keeldus loobumast Inglismaale võimaldatud liikmemaksu rabatist (tagasimaksest), mida Chirac nõudis. Blair ütles, et Inglismaa ei võta sellest (u. $6 miljardit aastas) loobumist kõne alla, kui samal ajal ei arutata Prantsusmaale makstavate põllumajandus-subsiidiumide (u. $13 miljardit) kärpimist.
Kuid mis puutub see eestlastesse?
Puutub sedavõrd, kuivõrd Chirac oma argumentatsioonis tõstatas hoiatuse, et Briti seisukoht ohustab EL-i Ida-Euroopa uusliikmetele lubatud fonde nende majanduse infrastruktuuri uuendamiseks. See vallandas eesti interneti „seinalehtedes“ pahameelelaine brittide vastu, kus ei piirdutud viisakate väljendustega. Reaktsiooni põhiheliks oli Blairi ahnuse hukkamõistmine, seda enam, et EL-i presidendiamet läks nüüd Inglismaa kätte ning Blairil on rohkem võimalusi vaestele väikeriikidele kahju teha. Kuid see ei ole ilmselt see, mida peaminister Blair mõtleb. Wall Street Journalis kirjutavad Mark Champion ja Dan Bilefsky Brüsseli tippkonverentsi järelkajadest, et Blairi käsitus oma eelseisvaist ülesannetest kuulub hoopis avarama Euroopa-visiooni raamesse: „Blair on teinud selgeks, et ta kavatseb kasutada oma (EL-i) presidendi positsiooni platvormina, millelt eurooplasi veenda, et nende ainus tee edasi — pärast EL-i põhiseaduslepingu äsjaseid läbikukkumisi — on kohandada EL-i riikide majandused globalisatsioonile. Briti ametiisikud kinnitavad, et nende plaanid presidentuuri-perioodiks ei muutu. (Nendeks on): rõhutada abi Aafrikale ja võitlust planeedi soojenemise vastu, kärpida suhkrutööstuse subsiidiume, kärpida ettevõtete liigset reguleerimist ja kõrvaldada takistused
üle-euroopalise ainsa teenindusala ühisturu loomise teelt.“ (WSJ, 20. juuni).
Mida Briti peaminister mõtleb globalisatsiooni all, on vägagi erinev Prantsuse presidendi vastavast arusaamast. President Chirac on kasutanud seda terminit peamiselt löögipuuna transatlantilise koostöö vastu, rünnates selle nime all kord „anglosakse“, kord Ameerikat, kord kapitalismi. Chiraci kodumaine toetus on aga katasrtoofiliselt alla käinud. Tema lähedased kaastöölised nagu eelmine välisminister Miche Barnier või tõenäone järgmine presidendikandidaat Nicolas Sarkozy on kutsunud Prantsusmaad üles võtma omaks konkurentsipõhimõtet majanduses ja piirama sotsiaalsektori kulutusi. Need sihid on täiesti kooskõlas Briti peaministri üleskutsega viia Euroopa majandused turuvabaduse alusele ja lõpetada põllumajanduse sõltuvus riiklikest subsiidiumidest. See muudaks nad sarnasemaks briti mudelile, nendivad Champion ja Bilefsky.
Eestlaste pahameelelaine brittide vastu võib osutuda lühinähelikuks. On ju eesti majanduse areng üldjoontes püsinud pigem Blairi kui Chiraci teetähistel, käsitades globalisatsiooni lihtsalt kaupade ja teenuste üha vabama vahetusena riikide ja rahvaste vahel. Chiraci nördimuseks tuleb meenutada, et ajalugu näitab anglosaksi mudeli ülimust iga muu etnilise või rassilise üldistuse ees. Paraku on kolmanda maailma prantsuskeelsetes maades esinenud tunduvalt rohkem rahvamõrvu, mässusid ja vaesust kui ingliskeelsetes. Mõelgem vaid Alzheeriale, Haitile ja Rwandale ühelt poolt või Kenyale, Ugandale ja Lõuna-Aafrika Vabariigile teiselt poolt.
Kuid ega kõik eesti interneti „kommijad“ ei ole läinud Chiraci britivastasele liimile. Üks ütles Blairi sõnavõtu kohta, et „täitsamehe“ jutt ja päris mõnus kuulata. Kõige tulisemad Suurbritannia hukkamõistjad näisid tegevat rohkem keelevigu kui mõõdukamad sõnavõtjad.
Olen varemgi märganud, et käremeelsematel lehelugejatel näib eesti keele oskust nagu nappivat.