Ivo Juurvee, ajaloolane
Salaja teiste kirjade lugemist ei peeta üldiselt heaks tooniks, see on isegi karistatav. Riikidele seesugust tegevust teiste riikide suhtes rahvusvaheline õigus ei keela, kuid sellegipoolest eelistatakse sellest avalikult mitte rääkida.
Võib-olla see ongi põhjuseks, miks Briti sideluure kohta käiv mahukas kirjandus on väheste eranditega keskendunud Teise maailmasõja aegsele edukale tegevusele Saksamaa vastu.
Viimasel kümnendil ei pea ajaloolased siiski lootma vaid Briti luure ametlikele ajalugudele, sest alates 2005. aastast on Briti rahvusarhiivis uurijatele kättesaadavaks tehtud märkimisväärne hulk sideluure dokumente, mille mahust suurema moodustavad kümned tuhanded sõdadevahelisel perioodil dekrüpteeritud telegrammid.
Nende dokumentide hulgas on Eesti ja Suurbritannia sideluurekoostööd käsitlevaid materjale aastatest 1931–1940, mõned dekrüpteeritud Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna telegrammid aastast 1927 ja üle viiekümne Kominterni peakorteri ning Kopenhaagenis ja Stockholmis resideerinud Eesti kommunistide vahel vahetatud sõnumi aastatest 1934–1936.
Suurbritannia oli 20. sajandil esimene riik, mis arendas välja globaalse haardega sideluure.
Kasutades ära asjaolu, et Briti kapitalile kuulus enamik maailmajagusid ühendavatest merealustest telegraafikaablitest, mida mööda liikusid muu hulgas eri riikide saatkondade krüpteeritud telegrammid, sai Briti valitsus minimaalsete kulutustega oma krüptoanalüütikutele kättesaadavaks teha märkimisväärse hulga toormaterjali.
Esialgu peamiselt mereväge huvitavate raadiosignaalide püüdmiseks pakkusid võimalusi Briti kolooniad ja laevastikubaasid. Kogu materjali analüüsiks ja dekrüpteerimiseks, tõsi küll, ei jätkunud kunagi ressurssi, kuid sellegipoolest suutsid koodimurdjad anda poliitiliste otsuste tegijatele olulise sisendi.
Sõjaliste ja diplomaatiliste teadete murdmiseks loodud organisatsioonide ühtekoondamine sai teoks seoses militaarkulude kärpimisega pärast Esimest maailmasõda, kui 1. novembril 1919 moodustati ametkond nimega Valitsuse Koodi ja Šifri Kool (GC&CS).
Seoses bolševike aktiivse õõnestustegevusega teistes riikides, sh Suurbritannias, muutus tegevus Nõukogude Venemaa suunal GC&CS jaoks prioriteetseks ja jäi selleks kuni 1930. aastate teise pooleni.
Pidades 1920. aastal läbirääkimisi Nõukogude kaubandusdelegatsiooniga, sai Briti peaminister Lloyd George lugeda vastaspoole kirjavahetust kodumaaga.
Juunis 1924 sai GC&CS õiguse jagada oma töö tulemusi otse ministeeriumidega, mitte luureteenistuse SIS (Secret Intelligence Service) kaudu nagu varem.
Nõukogude diplomaatiliste telegrammide dekrüpteerimine õnnestus peaaegu täismahus kuni 1927. aastani, Kominterni agentide teateid suutsid britid lugeda isegi Teise maailmasõja ajal.
Ajaloolastele ei ole uudis, et juba 1920. aastatel oli Soome lahes seilava Briti 2. kergeristlejate eskaadri lipulaeva HMS Curacao pardal Nõukogude raadioside püüdmisega tegelev GC&CS spetsialist või et alates 1931. aastast kuni Teise maailmasõjani tegid Eesti ja Suurbritannia sideluure omavahel koostööd, seda on maininud Craig Graham McKay, Keith Jeffrey ja Pekka Erelt.
Küll aga pole uurijatel olnud siiani võimalust näha selle koostöö sügavust, näiteks seda, et 1932. aastal saatis GC&CS Eestisse kasutamiseks Marconi’s Wireless Telegraph Co Ltd 12A tüüpi raadiopeilingaatoreid või et 1934. aastal jagas GC&CS Eesti raadioluurega lahti murtud Nõukogude diplomaatilisi telegramme.
Eesti kommunistide teated ei olnud Briti krüptoloogidele prioriteet, kuid kuna Kopenhaagenis tegutsedes kasutasid nad Kominterni koodi ja raadiojaama, siis murti muu töö käigus jooksvalt lahti ka nende telegrammid.
Telegrammid saadeti Moskvast Kopenhaagenisse lühilainet kasutades ja püüti tõenäoliselt kinni kuninglike õhujõudude baasis Waddingtonis (Londonist 190 km põhja pool), mis oli ühtlasi GC&CS püüdejaam.
Kopenhaageni Eesti kommunistidel ei olnud eraldi salakirja, vaid nad kasutasid Kominterni koodi, mis oli saksa keele põhine. Dekrüpteeritud sõnumid on tõlgitud inglise keelde, kuid neist ilmneb, et koodimurdjad ei ole luureanalüütikud – suur osa pärisnimesid on kirjutatud vigaselt, st Eesti sisepoliitikat mitte tundva isiku poolt.
Kuna Eesti kommunistid kasutasid lisaks raadiosidele kullereid, ei anna dekrüpteeritud teated nende tegevusest täit ülevaadet, õigemini paistab see suhteliselt mannetu, olles peamiselt keskendunud tehnilistele pisiasjadele, nagu kullerite liikumine ja rahaülekanded.
Küllap pikemaid poliitilisi suuniseid üldjuhul raadio teel ei saadetud ja selles suhtes on allpool avaldatav telegramm erand.
Dokumendi sisu
Kominternist Kopenhaagenisse saadetud raadiogramm on ajendatud «Rahvuskogu kokkukutsumiseks rahvahääletamise seadusest», mille riigivanem Konstantin Päts andis välja oma dekreediga 8. jaanuaril 1936.
Teade on saadetud kaheksa päeva hiljem ja kõigest kuue päeva pärast on GC&CS selle dekrüpteerituna ja inglise keelde tõlgituna Suurbritannia otsusetegijatele kättesaadavaks tehtud.
Teate on allkirjastanud Jaan Anvelt ja Richard Meering (Mirring, Mehring), adresseeritud on see Fredericki varjunime kasutanud Johannes Meeritsale (alias Leo Looring).
Tekstist ilmneb küll soov Eesti sisepoliitikasse sekkuda, kirjutades ette isegi kasutatavad hüüdlaused, kuid ka irreaalsuses elamine – Kopenhaagenis viibival Meeritsal ei oleks reaalselt olnud mingeid võimalusi rahvahääletuse käiku muuta, kuna see oli määratud juba 23.–25. veebruariks 1936.
Eluvõõras on ka soovitus pressi ja vabade organisatsioonide toetuse tagamisest – sisepoliitiliselt oleks see võinud olla mõistlik jaanuaris 1924, võib-olla isegi võimalik jaanuaris 1934, aga mitte enam jaanuaris 1936.
Meeringu (alias Fredericku) täpselt dateerimata vastus jaanuarist 1936 on veelgi elukaugem – ta rõhutab eriliselt vabadussõjalaste-vastase võitluse tugevdamise vajadust. Kuigi tegelikult olid vabadussõjalased Eesti sisepoliitikas Pätsi poolt lõplikult tasalülitatud juba detsembris 1935, ei näita see Meeringu ajast maha jäämist mitte poolteise kuu võrra, vaid arusaama puudumist Eesti Vabariigi sisepoliitikast üldse – võideldes vabadussõjalaste vastu, oleksid Eesti kommunistid tegutsenud Pätsi huvides, kes oli nende jaoks just kuulutatud vaenlaseks number üks.
Näide kommunistide salasõnumist
ERITI SALAJANE.
No.: 4966/D
Kuupäev.: 22. jaanuar, 1936.
Kust: MOSKVA.
Kuhu: KOPENHAAGEN
No.: 28–31
Kuupäev: 16. jaanuar, 1936.
EESTILE. FREDERICK.
Viitega PÄTSi pakutud seadusele, me leiame, et partei peaks kutsuma tööliste organisatsioone üles hääletama seaduse vastu, kuna see on katse inimesi eksiteele viia. Me peame nõudma:
Inimeste demokraatlike vabaduste kindlustamist.
Pressi ja vabade organisatsioonide toetust alates [?] kampaania algusest.
Tööliste ja teenistujate palkade tõstmist.
Talupoegade võlaorjusest vabastamist.
Antifašistlike poliitvangide vabastamist.
Ühist protesti, selle vastu, et PÄTS on usurpeerinud inimeste õigused ja RIIGIKOGU kokkukutsumiste üleüldiste, salajaste ja proportsionaalsete valimiste läbi.
Me pakume läbirääkimisi võtma [?] sotsiaaldemokraadid ja võimalik, et ka partei ASUNIKUD ühisesse tegevusse PÄTSi seaduse vastu ja demokraatlike nõudmiste eest ja kus võimalik kõige laiemalt ära kasutada ühisrinnet vasakpoolsete sotsialistidega.
Vajadus saada ametiühingute kaudu avalik arvamus PÄTSi seaduse vastu.
Hoidke meid kursis kampaania arenguga ja partei organisatsiooni ümberkorraldamise tööga.
ANVELT MEHRING
