Dresdeni valimispiirkonnas, kus on valimisõigus 219.000-l kodanikul, toimuvad valimised NPD (neonatsid) kandidaadi Kerstin Lorenzi ootamatu surma tõttu alles 2. oktoobril. Lõplikke valimistulemusi on oodata alles siis. Eksperdid arvavad, et praeguste stabiilsete valimistulemuste juures ei ole aga oodata mingeid suuri üllatusi või muudatusi.
16. Saksa Bundestagi valimised toimusid 299-s valimispiirkonnas, valimisõigus oli ca 62 miljonil kodanikul, nendest 2,6 miljonit valisid esimest korda. Valimisnimekirjades oli 25 erakonda ja 3648 kandidaati. Hääletamas käis veidi alla 70% valijatest, mõnevõrra rohkem kui kolm aastat tagasi.
Praeguste valimistulemuste kohaselt ei ole parteidel isegi mingit võimalust enamusvalitsuse moodustamiseks eelistatud koalitsioonipartneritega: FDP sai 61 kohta, viimased seitse aastat SPD-ga valitsenud Rohelised 10 vähem. Kategooriliselt on nii CDU/CSU kui SPD keeldunud koostööst Vasakparteiga. Mitmed viimasel minutil ülehüpanud sotsiaaldemokraadid ja endised kommunistid on vaatamata praegusele 53 parlamendikohale (eelmises Bundestagis oli ainult 2 PDS-i esindajat) ning hoolimata karismaatilistest liidritest Oskar Lafontaine’st ja Gregor Gysi’st mitte ainult ebapopulaarsed, vaid nendega koalitsiooni moodustamine tähendaks poliitilist enesetappu. Kantsler Gerhard Schröderi endine südamesõber ja parteikaaslane, tema valitsuse kunagine rahandusminister Lafontaine on saanud tõenäoliselt lahkuva kantsleri vihavaenlaseks. NPD ei saanud uude Bundestagi sisse.
CDU/CSU juhi Angela Merkeli parteil on praeguste tulemuste juures parlamendis küll kolm kohta rohkem kui Schröderi SPD-l, kuid kellest saab tulevane kantsler, selle üle otsustab järgmine Bundestag. Praegu on kõik lahtine. Schröder teatas peale esimeste valimistulemuste selgumist arrogantselt, et kuigi sotsiaaldemokraadid said vähem hääli kui kristlikud demokraadid, olevat valijad soovinud ikkagi, et just tema moodustab uue valitsuse.
Schröderi loogika võib tekitada lugejates imestust, kuid nii see tõepoolest on matemaatilistest arvutustest hoolimata, sest CDU kaotas võrreldes eelmiste Bundestagi valimistega 2002. a. üle 3% häältest, sedavõrd madal oli partei populaarsus viimati 1949. a. Merkeli „demonteerimine“ on juba alanud. Mitte kunagi ei ole võitja seisnud kaamerate ees nii blameerituna kui nüüd. Sic transit gloria, kirjutab Süddeutsche Zeitung, nii kaob valimisvõitluse sära. Angela on võitja, keda on jäetud riigist ilma.
Saksamaa raudseks leediks tituleeritud Merkel püüdis oma suurest pettumusest ja Schröderi etteheidetest hoolimata säilitada rahu, öeldes televisioonis: „Praegu on kõige tähtsam moodustada stabiilne ja töövõimeline valitsus ning CDU-l on selgelt mandaat selle ülesande läbiviimiseks. Loodame, et sotsiaaldemokraadid laskuvad peale paaripäevast mõtlemisaega taevast reaalsusesse.“
Praegu spekuleeritakse selle üle, kellega on suurtel parteidel võimalik moodustada valitsus. CDU/CSU võiksid näiteks moodustada koos FDP ja Rohelistega nn Jamaika-koalitsiooni, kuid samuti loodab SPD kosida endale valitsuspartneriteks nii FDP-d kui Rohelisi — hoolimata sellest, et vabade demokraatide liider Guido Westerwelle ütles, et selliste suurepäraste valimistulemuste juures — 10,5% — on nende otsustada, kellega nad soovivad sõlmida poliitilist abielu ning „SPD ei ole meie ideaalpartner“.
Bundestagis ehk Saksamaa Liitvabariigi parlamendis on vähemalt 598 saadikukohta, kuid neid võib olla rohkemgi, sest liidusaadikud valitakse proportsionaalse esinduse alusel parteinimekirjadest. Lahkuvas parlamendis oli 601 kohta.
Valitsuse juhi brutokuupalk on 14.893,25 eurot, millele lisanduvad teenistuskompensatsioon 1022,58 ja elukoha lisamaks 810,24 eurot.
Kuna Saksamaa kantsleri valib Bundestag ja kui parteide juhid ei ole võimelised omavahel leidma valitsuse moodustamiseks lahendust või kompromissi, siis lõpliku otsuse teeb liidupresident Horst Köhler. Tema nimetab ka uue valitsuse moodustaja.
Ette on nähtud kolm valimisvooru. Kui need ebaõnnestuvad, siis on presidendil õigus saata ka äsja valitud Bundestag laiali, mis tähendaks uusi valimisi. Ei tohi aga unustada, et selline ebastabiilne poliitiline olukord pakub soodsaid võimalusi radikaalsete parteide astumiseks poliitilisele areenile.
Sakslased on väsinud poliitikute omavahelisest nääklemisest ja võimetusest riigi probleemidele lahendusi leida, mida tõestas pea et olematu osavõtt valimispidudest. Karlsruhe Raekojas jälgis vaid käputäis kodanikke nõutult ja abitult ülespandud ekraanidelt valimistulemusi. Kõrtsid olid pooltühjad ja inimesed tühjendasid pigem õlleklaase kui jälgisid televisioonist valimisprogramme.
Kõik soovisid küll valitsuse vahetumist, kuid millises suunas? Pole kahtlust, et juba enne valimispäeva alanud debatid suurest koalitsioonist — CDU/CSU ja SPD — kahjustasid just kristlik-demokraate. Selleks, et seda partnerlust ära hoida, andsid mitmed CDU valijad oma hääle FDP-le.
Demokraatia funktsioneerib teisiti kui näiteks Oscarite jagamine Hollywoodis. Valimistulemuste teatavakstegemisel ei suruta kellelegi parima näitlemise või stsenaariumi eest pihku kuldset kuju. Ja kui keegi olekski saanud auhinna oma elutöö eest, siis see oleks pidanud kindlasti olema Gerhard Schröder. Tema võitles kui lõvi oma poliitilise elutöö jätkumise eest ning saavutas ka võidu.
Saksamaal ollakse nüüd nõutud, tekib järjest uusi spekulatsioone. Juba valimisõhtu tõestas, et tulemas on Macchiavellid ja suurstrateegid, kes hakkavad segama poliitilisi värve erinevateks kombinatsioonideks. Kuid kas kõige tähtsam ei jää mitte silmapaari vahele? Saksamaal puuduvad reformide mudelid, kodanikud on kaotanud usalduse nii poliitikutesse kui reformidesse. Valimisvõitlus oli kui ilutulestik — raketid lasti õhku ja nüüd lõhnab ainult suitsu järele.
