President Bush on mõnede vaatlejate hinnangul lausa õnnega koos. Washington Times'i kolumnist, presidendi endine pressisekretär Tony Blankley arvab, et harva on Bush olnud nii heas lähtepositsioonis oma probleemidega kui praegu. Ja miks? – Seetõttu, et need probleemid on kõik tema enda tehtud, järelikult temale endale kergemad lahendada kui kellelegi teisele, leiab Blankley.
Demokraadid nimetavad aga neid probleeme Bushi valitsuse tõsisteks „vigadeks“. Siia kuuluvad ebakompetentse isiku nimetamine ülemkohtunikuks, riigieelarve puudujäägi järsk suurenemine, mõnede ta lähemate kaastööliste sattumine eriprokuröri juurdluste alla, võimetus pidurdada illegaalsete immigrantide sissevoolu ja võimetus välja kuulutada sobiv plaan (exit strategy) Iraagi sõjakäigu lõpetamiseks – rääkimata bensiini hinna alandamisest.
Analüütikute vaade neile probleemidele jaguneb üldjoontes kaheks peamiselt parteiliini pidi: demokraadid eelistavad pead murda nn musta stsenaariumi üle, st. mida teha, kui asjad üha halvenevad, kuna vabariiklased püüavad leida silmapiirilt märke asjade paranemisest. Nende leerist näib ka olevat tulnud rohkem ettepanekuid konkreetseteks sammudeks kui demokraatide poolelt.
Tüüpiliseks võib pidada Wall Street Journal'i veerukirjaniku Daniel Henningeri neljaosalist retsepti president Bushile paar nädalat tagasi:
1) tühista Harriet Miers'i kandidatuur USA Ülemkohtusse; 2) nimeta ametisse uus riigipanga president lahkuva Alan Greenspani asemele; 3) mine isiklikult Bagdadi rääkima Iraagi liitlaste ja Ameerika sõduritega ning 4) seisata kõik riigikulutused, kuni Kongressi Esindajatekojas selleks veel võimalust on (WSJ, 21. okt.).
Nagu teada, on Bush sellest retseptist kaks esimest punkti juba täitnud: Miers'i kandidatuuri tühistanud ja riigipanga (näib, et küllaltki vastuvõetavaks) juhatajaks nimetanud Ben Benanke. Ülejäänud kaks punkti esitavad presidendile väljakutse anda rahvale uusi tõendeid selle kohta, et ta Iraagi-poliitika kulgeb edukalt ning et ta suudab riigikulutustele niisama hästi piiri panna kui neid suurendada.
Riigieelarve puudujäägi järsus tõusus tuleb esmajärjekorras süüdistada kaht „kinkepeki“ (pork) seadust, mõlemad üle 200 miljardi dollari. Need on 2002. a. põllundus-subsiidiumide seadus (farm bill) ja tänavune teede-ehituse seadus (transportation bill). Bush on konservatiivide suureks meelehärmiks keeldunud neid vetostamast. Mõlemad lubavad maksumaksjate taskust rahastada sadade kaupa üsna fantastilisi eriprojekte (nagu Alaska kurikuulus „Sild eikuhugi“), mis on mõeldud üksnes meeleheaks ühele või teisele senaatorile või kongresmenile. Need kulutused on konservatiividele anateemiks, kuid küsitav on, kuivõrd neid otsuseid enam ümber pöörata saab.
Teine lugu on Bushi ja rahva suhetega. Siin on täispööre presidendi poolt võimalik, et mitte öelda – otse hädatarvilik: Bush on oma suhtlemises rahvaga eemaldunud nendest arvukatest pisikohtumistest (mini-townhall meetings), mis osutusid väga edukaiks valimiskampaania ajal ning on hakanud toetuma massimiitingutele, kaebab Washington Times'i seenior-kolumnist Cal Thomas. Taktikaline muutus oleks eriti oluline nüüd, kus Iraak on värskelt vastu võtnud demokraatliku põhiseaduse ning ees seisavad üldvalimised 15. detsembril esimese tõelise parlamendi ja valitsuse moodustamiseks. Bushil oleks siin kriitilise tähtsusega ülesandeks koondada Ameerika rahva toetus Iraagi demokraatlike jõudude selja taha, rõhutab Thomas ja lisab:
„(Bushil) tuleb maa risti-rästi läbi rännata, nagu ta tegi kahel korral presidendi valimiskampaania päevil; kohtuda „keskmiste“ kodanikega, sh nendega, kel on põhjendatud küsimusi tema poliitika kohta ... Ja ta peaks nüüd kaasa võtma ka islamlasi vabastatud Iraagist, kes võivad tänada ameeriklasi vere, elude ja raha eest, mida oleme nende heaks ohverdanud.“ (WT, 28. okt.).
Ent naaskem Tony Blankley elegantse argumendi juurde, et president Bushil on kõigist kõige kergem oma probleeme lahendada, kuna need on tema enese tekitatud. Sellele Blankley seisukohale võib vastu vaielda. Bushi valitsuse toetusele on väga halvasti mõjunud näiteks eriprokuröri süüdistus asepresident Cheney lähima kaastöölise Lewis Libby vastu vale vandumises seoses ühe Keskluureameti (CIA) töötaja paljastamisega, kuid kes seda põhjustanud lekkes tegelikult süüdi oli, võib (kui üldse) selguda alles kohtuprotsessi käigus kes-teab kui mitme kuu jooksul.
Kõige vähem peab Blankley argument paika orkaani Kristina tekitatud segaduste ja katastroofide kohta. Kõigepealt – need probleemid ei olnud presidendi „enese tehtud“. Bush hoiatas Louisiana kuberneri Blancot kaks päeva enne Katrina maabumist ja ootas temalt taotlust föderaaljõudude kohaletoimetamiseks. Kuid ei kuberner ega New Orleansi linnapea ei võtnud föderaalvalitsuse abipakkumist vastu.
Kuivõrd „õnnelikuks meheks“ võib president Bushi praegu lugeda, oleneb võibolla ennekõike sellest, kas ta tuleb varsti välja mõne hoopis uue, eelistatavalt ootamatu initsiatiiviga sellistes sektorites nagu suhtlemine rahvaga, eelarve kärpimine, rahvapensioni kindlustamine või isegi tulumaksureform.
Bush — „õnnelik mees“
Arvamus
TRENDING
