Reisimuljeid bussisõidust Eurolines’i pikimal liinil Tallinn-Stuttgart


Juba kümme aastat sõidavad eesti bussid EUROLINES’i turumärgi all regulaarselt Tallinnast Saksamaa linnadesse ja mujale Euroopasse. Eesti-Saksa ühiskapitalil baseeruv aktsiaselts alustas regulaarset liiniliiklust aprillis 1994. Samal aastal asutati tütarettevõtted Lätis ja Leedus, Venemaal alustati neli aastat hiljem ja Valgevenes kaks aastat tagasi. Viimane ekspress bussiliin Moskva-Minsk-Frankfurt-Stuttgart-Pariis avati mullu detsembris koos sakslastest partneritega. Praegu on käigus 82 kaasaegset bussi, millega pakutakse reisiteenust Moskvast Londonini ja Roomast Tallinnani.


Tagasi algusesse



MootorReisid AS alustas nullist Hansapangalt saadud laenuga, millega liisiti viis uut bussi. Kohaliku liikluse tarbeks kõlbasid vanad sõidukid. Hugo Osula töötas nõukogude ajal Trammi- ja Trollivalitsuse peainsenerina. Ta taipas kohe, et regulaarse bussiliikluse organiseerimine Euroopasse oleks kasulik äri ning hakkas otsima oma ideele partnerit, mille leidis firma Deutsche Touring’u näol.

Tagantjärele mõeldes oli Alois Gombault tegelikult julge mees, sest ei kartnud anda toetust tol ajal Saksamaal veel täielikult tundmatust Eestist tulnud insenerile, kuid ta pole pidanud seda usaldust kunagi kahetsema. Tänaseks on Eurolines oma võrgustikku tublisti laiendanud ja arendanud, liinid on koopereenud ning teenuste valikut vastavalt reisija vajadustele moderniseeritud. Noortele pakutakse 600 euro eest Eurolines’i passi, millega võib kuu aega reisida kõikidel marsruutidel. Piletiga saab kaasa ka soovitused soodsatest ööbimiskohtadest. Reisihuvilistel on võimalik näiteks Tallinnast Läti kaudu sõita Leetu, sealt edasi Londonisse, Beneluxi linnadesse, Prahasse või Varssavisse. Ka St. Peterburgi sõidab Eesti pealinnast kaheksa bussi päevas, tavaline viisa maksab 300 krooni, kiirviisa paarsada krooni rohkem.

Osula on kindel, et kuigi bussiliiklus on praegusel ajal üha teravnevas konkurentsis lennu- ja rongiliiklusega, ei too just odavad lennuliinid suurt eelist maades, kus rongiühendus on pea et olematu. On olnud liikvel hirmujutte Poola piirivalve pahatahtlikkusest ja sealsete inimeste kriminaalsusest, mis on küll rohkem legendid. Osula meenutab vaid ühte relvastatud kallaletungi ja siis ajasid maffiategelased reisibussi autoostjate bussiga lihtsalt segamini. Pettumus oli suur, sest liinibussis sõitjatel ei olnud muidugi kopsakaid rahakotte.

Otsustasin ise proovida, kuidas sujub pea 2500 km pikkune bussireis läbi Euroopa kodulinna Karlsruhesse, kus olen elanud viimased 11 aastat.



Läheb reisiks lahti!

Hommikul kell 6.30 olin oma kompsudega platsis Tallinna Bussijaamas. Piletikontroll, pagasi äraandmine ja juba olingi igati kaasaegse reisibussi SETRA S328 DT teisel korrusel oma koha leidnud. Mõni minut peale kella seitset algas minu jaoks suur seiklus. Reisisaatjaks oli neli aastat Eurolines’i bussides töötanud Annika Viluvee, rooli keerasid vaheldumisi Eurolines’i staazhikaim juht Endel Saari ja Matti Paas. Minu taga oli istet võtnud rõõmsameelne seltskond, kes oli minemas Riiga pidu pidama. Juuni lõpus toimuvast ESTO-st ei teadnud noored midagi ega osanud ka vastata küsimusele, kas nad külastaksid väliseesti üritust, kui saaksid selle kohta õigeaegselt teavet.

Esimene plaanikohane peatus tehti Pärnus, kus reisijatel oli võimalus jalgu sirutada. 10-minutine tavapärane peatus venis seekord pikemaks tehnilise rikke tõttu, mis aga paari telefonikõne järel kõrvaldati ja reis jätkus Läti piiri suunas koos kuurortlinnast peale tulnud juhtide Peeter Tiido ja Ivar Veismanniga, kes sõitsid Poola öökorterisse oma vahetust ootama.

Bussiaknast jälgisin imelist vaatemängu: mereäärne loodus, siin-seal vilksatasid mändide vahelt puhtad, välismaalgi kuulsaks saanud kuldse liivaga supelrannad ja mere puhassinine kuldasillerdav vesi.

Tee äärt palistasid ülased, oli näha jõgesid või järvekesi. Nendele, kellele õitselepuhkev loodus naudingut ei pakkunud, näidati Disney-videofilmi.

Riias

Riia eeslinn oli üsna troostitu oma räpaste nõukogudeaegsete ehitistega. Igal pool, kuhu silm ulatus, oli näha mahavisatud prügi.
„Perkam zemi“ (müüakse maad) plakatid tunnistasid, et äritegevus on siingi A ja O.

Kuigi 1201. aastal piiskop Albert von Buxhövdeni poolt asutatud Läti metropol tervitas meid särava päikesepaistega ja majesteetlikult voolav Daugava jõgi püüdis linnale anda sõbralikku muljet, siis tegid mustus ning ebasõbralikult kõnelevad ja tõuklevad linlased meele mustaks. Hoolimata Jüri Estami positiivsetest muljetest ajakirjaduses, ei tekkinud minul selle linna vastu, mida olin viimati külastanud teismelisena, mingit sümpaatiat.

Bussi juurde tagasi jõudes selgus, et „pardaarvuti“ hoiatusi oli võetud tõsiselt ja sõiduk vahetatakse. Tehnika vastu ei saa meist keegi. Personal lohutas mitmeid närviläinud reisijaid. Minule tähendas aga ootamatu suurepärase võimaluse avanemist ning otsustanud esimesi negatiivseid muljeid ignoreerida, läksin vanalinnaga tutvuma.

Püha Peetri kiriku 140 m kõrguse torni järgi oli hea orienteeruda ja olles selja taha jätnud raudteejaama korralageduse, joodikud ning kerjused, saabusin tõelisse muinasjutumaailma, arhitektuuri pärlite juurde. Oli mõnus jalutada läbi puhtate tänavate ning vaadelda kaupluste vaateaknaid.

Pangas vahetasin 10 eurot lattide vastu ning astusin sisse meeldivasse kohvikusse, kus toit osutus küll kalliks, kuid oli oma hinda väärt. Ma ei unustanud ka Eurolines’i reisiteeninduse juhi Ingrid Seppari soovitust ning ostsin magustoiduks endale jäätist. Tõesti, Ingrid, Sul oli õigus – jäätist oskavad lätlased valmistada! Uidates mööda linna nautisin kaunist päeva ning tundsin nukrust, kui oli aeg bussi juurde tagasi minna.

Märkmed: