Meie reis jätkus uues bussis Läti-Leedu piirile, kuhu saabusime neljatunnise hilinemisega. Salotshiai piiripunktis, mis jättis suletud mulje nagu nõukogude korra ajal, korjas ametnik, kelle rinnas oli number 3657, elutu pilguga jälle meie passid kokku. Peale tunnist ooteaega näidati meile rohelist tuld Leedu poolele sõitmiseks ning „kafejnica“-d (kohvik — läti keeles) asendusid nüüd „kaviné-baras“-idega (kohvik — leedu keeles).
Turismikoolituse omandanud rahulik ja asjalik Annika Viluvee sõidab Saksamaa
vahet juba neli aastat, ta räägib nelja keelt.
Foto: A. Siebert
vahet juba neli aastat, ta räägib nelja keelt.
Foto: A. Siebert
Päike hakkas tasapisi mõtlema magamaminekule, mis mõjutas ka reisijate meeleolu. Pealegi on Leedu maastik Lätiga võrreldes üksluiselt uinutav. Nüüd hakkas üha rohkem inimesi kogunema bussi alumisel korrusel olevasse restorani mõtteid vahetama ja keha kinnitama. Menüü pakkus mitmeid erinevaid roogasid, mina proovisin täidetud pannkooke.
Leedus oli ette nähtud kaks peatust, esimene väikelinnas Panevèzhyses, kus vahepeal juba tühjana tundunud buss täitus taas reisijatega ja seni, kuni bussijuhid nende pagasit paigutasid, oli hea võimalus Autobusu stotises (bussijaamas) heita uudishimulik pilk kohalikule elule.
Kaunases
Kaunas võttis meid vastu romantilise päikeseloojanguga. Sissesõit linna oli imeilus, sõitsime mööda Nemunase jõe kallast, põgusa ettekujutuse sai ka uhkest vanalinnast. Linn, kus tasub kunagi kauem peatuda.
Õhtuks jõudsime kurikuulsale Leedu (Budzisko)—Poola (Kalwaria) piirile. Tuli oodata pool tundi, enne kui Leedu piirivalve asus armulikult kontrollima meie passe. Viis minutit hiljem jälle passikontroll, sealmail pole nähtavasti kombeks usaldada naaberametnike tööd. Poola piiriametnik kontrollis oma Leedu kolleegi töö kvaliteedi üle. Selles „topeltetenduses“ oli igal juhul musta huumorit. See piiripunkt oli ka viimane peatus enne öist peatusteta sõitu läbi Poola. Piirijoone ületamisel seisin silmitsi vana tuttava pildiga, kilomeetrite kaupa seisid veoautod oodates tolli läbimist. See meenutas mulle nimelt kunagist reisi, mil sõitsime esimest korda läbi Poola Eestisse. Mõned sohvrid on sunnitud kannatlikult ootama isegi mitmeid päevi, enne kui saavad teekonda jätkata. Ja kurjad keeled väidavad, et rutem saavad üle piiri need, kes ametnikule teatud summa pihku pistavad. Kes aga julgeks seda avalikult väita?
Professionaalsete roolimeesteta oleks pikk bussisõit mõeldamatu, seetõttu
oli lausa kohustuslik fotole jäädvustada esimese vahetuse mehed, kes meid
turvaliselt pea et Poola lõpuni tüürisid < Endel Saar ja Matti Paas.
Foto: A. Siebert
oli lausa kohustuslik fotole jäädvustada esimese vahetuse mehed, kes meid
turvaliselt pea et Poola lõpuni tüürisid < Endel Saar ja Matti Paas.
Foto: A. Siebert
Eurolines’i roolimehed on kõik hästi koolitatud ja pika tööstaazhiga mehed. Ühes vahetuses on lubatud sõidukit juhtida 4,5 tundi, siis vahetab vahepeal puhanud kolleeg juhi välja. Annika Viluvee, kes on juba neli aastat Eurolines’i reisijaid teenindanud, pakkus soovijatele enne öörahu veel sööke ja jooke, alkoholimüüki bussides ei toimu, kuna purjus reisijad ohustavad liiklust. Matkajad hakkasid tegema ettevalmistusi uinumiseks, igaüks püüdis leida mugavat asendit. Seda hetke olin isiklikult kartnud kõige rohkem, kuid oma üllatuseks uinusin tänu uusi muljeid kaasa toonud pikale päevale raskusteta.
Umbes 100 km enne Saksa piiri, mil päikegi hakkas ärkama, tegime üksikul parkimisplatsil peatuse ning ütlesime hüvasti head tööd teinud bussijuhtidele Endlile ja Mattile.
Eurolines’i Poola öökorterist tuli peale uus vahetus ning nüüd istusid vaheldumisi juhitoolis Toomas Raid ja Ivar Veissman. Saatja hoolitseb aga oma reisijate eest lõpp-peatuseni. Peale päevast puhkust sihtpunktis, sõidab ta uute reisijatega kodulinna tagasi. Seega, töö ei ole sugugi kerge, kuid Annika Viluvee kinnitas, et peale mõnda vaba päeva ootab ta juba pikisilmi uut sõitu.
Varahommikune peatus oli kõikidele teretulnud, oli ka põgus pesemisvõimalus ja saime pisut kangeks jäänud liikmeid sirutada. Imeilus päikesetõus, mida kodus olles harva olen nautinud, tegi meele rõõmsaks. Viimased kilomeetrid läbi Poola olid igavad, ka siin oli ümbrus nagu Leeduski üksluine: tasane maastik, sekka väikesed järvekesed, kollased rapsipõllud, vahel uhked lossi stiilis range aiaarhitektuuriga ümbritsetud elumajad. Vaesust täis Poola on kontrastide maa, kus tutt-uus ja lagunev seisavad harmooniliselt kõrvuti. Kiirteed on ikka veel välja ehitamata, autoteed läbivad väikeseid linnu ja külasid — on kujuteldamatu, kuidas elanikud päevast päeva autode lärmi taluvad ning kuidas nad sõidukilaviinide vahelt teed ületada üldse saavad. Ainukene märk infrastruktuurist on tee äärde ehitatud arvukad hotellid ja seksiteenuseid pakkuvad ettevõtted. Halb ei ole mitte ainult maanteede kvaliteet, lisaks kõigele on need veel superkitsad, mis teeb igast möödasõidust omamoodi seikluse. Liigagi tihti toimub suuri õnnetusi ning ka meie seltskond nägi ränka avariid, kus veoauto oli teisele sisse sõitnud, juhikabiinist polnud suurt midagi enam järele jäänud. Seetõttu eriliselt suur kompliment meie bussijuhtidele, kes tagasid kindla sõiduga meie turvalisuse. Kuna väljas polnud midagi põnevat näha, oli hea lugeda, videofilmi vaadata, restoranis hommikusööki nautida ning kaasreisijatega mõtteid vahetada.
(Järgneb)
