Poola-Saksa piirile saabusime kell 9.30 Kesk-Euroopa aja järgi. Piiril tuli meil ligi tund oodata. Ehkki reisisime Euroopa Liidu piirides, kontrolliti ka reisibusse hoolega. Kuna Poola väed on Iraagis, siis oli piiril selgelt näha hirmu terrorismi ees — mustade maskide ja automaatrelvadega varustatud sõdurid jälgisid valvsalt iga liigutust. Passikontroll möödus kahe riigi ametnike ühisel ettevõtmisel siiski sõbralikult ja asjalikult. Mulle endale tundus peale Oderi ületamist, et olen jõudnud koju. Mugavad, mulle läbi ja lõhki tuntud Saksamaa Autobahn’id tõid sooja tunde südamesse.
Liitvabariigi pealinna Berliini sai näha ainult kaugelt, sest bussijaam, kus peatusime, on kesklinnast eemal. Jätsin hüvasti Hannele ja Emma Anderssoniga, kellega olin reisi ajal muljeid vahetanud. Palju maailma näinud soomlannadest ema ja tütar soovisid seekordsel reisil Berliini kogeda midagi uut ning, nagu nad mulle kinnitasid, on nad harjunud pikkade sõitudega. On ju Helsingist Lapimaalegi mitusada kilomeetrit.
Spree jõe metropolis lahkus suurem osa reisijatest ning nüüd oli võimalik vabanenud kohad vallutada ning väsinud jalgu korralikult sirutada.
Aknast vaadates võis märgata, et olime küll Saksamaal, kuid ida pool, meenutas majade arhitektuur Tallinna Lasnamäed. Kasselisse me seekord soovijate puudusel sisse ei sõitnud, vaid hakkasime tüürima Frankfurdi poole. Ees oli veel mitusada kilomeetrit sõitu. Võtsin kätte põneva raamatu, käisin vahepeal restoranis lobisemas ning aeg kulus üllatavalt ruttu. Varsti olidki panganduslinna pilvelõhkujad (ameeriklased kindlasti naeraksid selle formuleeringu üle) juba silmapiiril. Bussijaamas, linna keskel lahkus jälle suur seltskond reisijaid.
Kui võtsime kursi Mannheimi poole, ning olin nautinud võrratut vaatepilti Maini-jõe alleedest, tegin tutvust järelejäänud kasina seltskonnaga. Illimar Pärnamägi oli külastanud koduseid ning oli tagasiteel Konstanzi, kus jätkab stipendiumi abil juuraõpinguid. Läti veterinaararst läks külla tütrele Freiburgi, kes on õppinud klaverimängu isegi Kalle Randalu juures. Noor eesti neiu sõitis külla oma sakslasest peiule — niisiis mitmeid põhjusi bussiteenuste kasutamiseks. Märkamatult olimegi jõudnud Saksa tuntud tööstuslinna ja kuna suurem osa meist kavatses jääda maha Karlsruhes, hakkasime tasapisi tegema ettevalmistusi asjade pakkimiseks; ka restorani arve tuli maksta ning vastuvõtjatele tuli teatada meie saabumisaeg justiitsmetropoli. Karlsruhes on nimelt SLV kõik kõrgemad justiitsasutused, ka konstitutsioonikohus.
•
Kokkuvõttes võib öelda, et tore oli. Mul on aastaid olnud suuri eelarvamusi bussisõidu suhtes, mis nüüd täielikult põrmustusid. Naljakas öelda, kuid 40 sõidutunni jooksul oli mul kuhjaga tegevust, igavust ei olnud üldse aega tunda. Tänud Eurolines’ile, bussijuhtidele ja eriti Annika Viluveele toreda reisi eest! Kindlasti kohtume jälle. Meie noored, julgustatuna mamma kogemustest, võtavad selle pika, kuid huvitava reisi augustis ette.
Ärge unustage Eurolines’i võrguaadressi:
www.eurolines.com