Kui ameerika rassilise „diversiteedi“ entusiastidel vähegi ajaloolist taipu oleks, siis tuleks neil orjapidamise lõpetuse auks kaalumisele võtta ausamba püstitamine Carl Robert Jakobsonile — kuskil „sügavas lõunas“ — kas Mississippi osariigis või, veel parem, New Orleansi taasülesehitamisel olevas mustade getos. See oleks vähemalt samaväärne Nelson Mandela mälestussamba püstitamisega Londoni Trafalgar Square’ile, mis praegu käimas on.

Mandela, nagu teame, väärib täit tunnustust kaua kestnud võitluse eest Lõuna-Aafrika mustade kodanikuõiguste taastamiseks ehk teisisõnu — nende vabastamiseks apartheidist, rasside sundlahususest, mis on moraalses mõttes samaväärne orjapidamisega.

Mõistetav on nüüd brittide otsus teda austada Tafalgar Square’il. Nad on võtnud selle ajaloolise väljaku n-ö topeltnelsonisse. Sest juba ligi 200 aastat seisab seal ka maailma kuulsamaid obeliske inglase lord Nelsoni auks, kes laskis põhja Napoleoni katse Inglismaad vallutada Trafalgari merelahingus a. 1805. ja lõpetas nõndaviisi prantslaste igasuguse lootuse mängida Euroopas esimest viiulit inglaste kulul.

Nelson Mandela aussetõstmine Londonis samal jalamil lord Nelsoniga on võibolla tüüpiline näide inglise huumorist — või vabandage — inglise fair play’st (sama asi) —, kuid leidub kommentaatoreid, kes peavad seda järjekordseks näiteks sellest, kuidas Lääs on hakanud lömitama „kolmanda maailma“ ees ja salgab maha omaenda väärtused vaid selleks, et aafriklasi ja aasialasi õnnelikuks teha.

See ei ole huupi visandatud kriitika. Diane West Washington Times’is küsib: kus on siin see „diversiteet“, kui meie püstitame ausambaid „kolmanda maailma“ korüfeedele, aga aafriklased ja aasialased (eesotsas muidugi islamifashistidega) sülitavad meie kodanikuõiguste eest võitlejate peale. Ja siin on punkt, kus Carl Robert Jakobson tõuseb globaalsel skaalal esile niisama õigustatult kui Nelson Manela. Tema tähistab ju orjaaja lõppu Eestis. Ja temale peaksid püstitama ausamba kõik need rahvad, kes on viimase 150 aasta kestel orjapidamisest vabanenud.

Afro-ameeriklased vabanesid suuremast osast orja-aja jäänukitest a. 1866, kui värske Civil Rights Act andis kodanikuõigused kõigile ameeriklastele. Huvitava kokkusattumusena kaotas tsaari-Venemaa valitsus teoorjuse vaid kaks aastat hiljem (sellest kõneleb Eduard Vilde kapitaalne romaan „Mahtra sõda“), nii et eestlastel ja USA mustanahalistel oleks nagu õigus pühitseda ühiselt aastat 1868 — kui aastat, mil ilmus trükist esimene Carl Robert Jakobsoni „Kolmest isamaa kõnest“. Sest need kõned lõpetasid orjaaja vaimu Eestis ja taastasid eestlase iseteadvuse omaette rahvusena.

Loeme nende kohta Ojamaa-Varmase „Eesti ajaloost“: „(Neis) käsitles ta eesti rahva minevikku, romantiliselt idealiseerides eesti muistset iseseisvust kui „valguse aega“, ülistades selle kõrgel järjel olnud kultuuri, vabadusearmastust ja võitlusmoraali... Ühtlasi tähistasid need kõned ulatuslikuma romantilise minevikukäsituse rakendamist eesti uueaegse rahvusliku maailmavaate ja enesetunde ülesehitamisel ... Võideldes eestluse, kõigepealt seda kandvate talunike hariduslike, ühiskondlike ja majanduslike huvide eest, tõusis Jakobson Eesti esimeseks tõeliseks poliitikameheks ja rahvajuhiks.“

Niisiis on C. R. Jakobsoni teened Eestile täiesti võrreldavad Nelson Mandela saavutustega apartheid’i kaotamisel ja uute rahvusriikide (Botswana, Lesotho) tekkel Lõuna-Aafrikas ning vääriksid esiletõstmist mitte esmajoones Londonis, vaid kõikjal seal, kus rahvas otsib oma identsust, taotleb poliitilist ja majanduslikku eneseteostust ja vajab ühendavat juhikuju.

Meie multikultuurilises ja multirassilises maailmas võiksime vennalikult soovitada Jakobsoni ausamba püstitamist näiteks Kosovosse, Palestiinasse või eriti sobivalt mõnesse New Orleansi nendest linnaosadest, mida nüüd pärast orkaani Katrina ei saada ega tahetagi taas üles ehitada endiste mustanahaliste getodena.

See oleks siis ka tõeline „diversiteet“.

Märkmed: