17. aprillil leidis aset Agincourtis St. Timothy anglikaani kirikus
Cathedral Bluff Symphony Orchestra tuluõhtu kontsert. Juhatas Norman Reintamm, solistina esines alt-tromboonil James Lebens.
58-liikmeline orkester esitas kahe üldtuntud ja populaarse pala kõrval, milleks olid Rossini Wilhelm Telli Uvertüür ja Haydni sümfoonia nr 104, ka uudisteose maestro Reintamme oma loomingust. See oli akadeemiline avamäng „Sakala“, mille Reintamm oli pühendanud korporatsioonile, millesse ta möödunud aastal täisliikmena vastu võeti. Nimetatud korporatsioon pühitses hiljuti 100. juubelit. Mitmed sakalanused viibisid kontserdil. Lillebuketiga tänas dirigenti kontserdi lõpul Sakala vanem Toomas Heinar, kellele pidulikult üle anti esitatud pala partituur.
Uudisteost esmakordse kuulmise järgi iseloomustada ei ole kerge ülesanne. See oli väga meloodiline pala, mille avataktidest hoovas põhjamaist kargust. Ei oska arvata, kui põhjalikult ma viltu lasen, kui lausun, et algus mõjus kuidagi heino-ellerlikult. „Gaudeamus igitur’i“ motiiv minooris (!) oli põgusalt, kuid oskuslikult rakendatud. Orkestri helivärv reetis head instrumentide tundmist.
Külalissolist James Lebens vallutas publiku täielikult, esitades kaks tromboonikontserti (kui ülitäpne olla, siis kontsertiinat). Neist esimene, mille autoriks austerlane Georg Christoff Wagenseil (Haydni ja Mozarti eelkäija), kuulub 18. sajandisse. Teise kontserdi autor, rootsi helilooja Lars-Erik Larsson, kuulub loominguliselt neoklassikute hulka ja on meile ajaliselt paar sajandit lähemal. Mõlemad on oskuslikult kasutanud trombooni karakterit, mille kohta solist tähendas, et see on kõigist intrumentidest lähim inimhäälele, seega ka väljendusrikkaim. Sellele võivad viiuli või tshello austajad vastu vaielda, kuid Lebensi esituses pääsesid mõlemad helitööd nii jõuliselt mõjule, et varjutasid peaaegu kõik ülejäänu. Ettekanne oli seda mõjuvam, et mainitud pillile sooloinstrumendina on väga vähesed heliloojad ja ka dirigendid tähelepanu pööranud. Wagenseili kontsert, mida peetakse üheks esimeseks üldse, püsis peaaegu kaks sajandit unustuses.
Kirik, kus Norman Reintamm muide organisti ja muusikajuhina oma igapäevast leiba teenib, evib hea akustika, kus orkester igas nurgas suurepäraselt kuuldav. Reintamm on kindlakäeline ja dünaamiline dirigent, kelle töö vilja on mõnus nautida.
