Menumuusika on aga tema forte. Teame teda just rockabilly, kantri ja rocki lauljana, saavutas ju Linna seal oma megastaari staatuse. “Eestimaa laulust” saadik (ka enne, muidugi) on Linna demonstreerinud, kuidas oskab veatult ka ballaade, armastuslaule laulda.
Selliseid laule, mida 1930-ndatel aastatel “crooneritele” nagu Perry Como ja Bing Crosbyle nimelt kirjutati. Suure orkestri saatel paelus laulja esitus kuulaja kõrva, kõik muud helid on suunatud rahulikku voolusängi — laulja roll on aerutada muusikalainetel, vältides neelukohti, karisid, seilates käänakutest uljalt läbi.
Sellise muusika omapära on emotsionaalne soojus, rahutekitav võlu. Selline muusika, mida saab alati kuulda, igal ajal. Priit Aimla andis Ivo Linna uuele CD’le nimeks “Enne ja pärast päeva”. Tõesti, see on plaat, mida saab kuulata millal tahes — öösel kallimale silma vaadates, päeval vajalikuga askeldades, hommikul esimese kohvitassiga tööleminekuks ette valmistades.
Plaadi teeb eriti huvitavaks ja eriliseks, et iga helind plaadile salvestatud 15-est on puhtalt eestlaste oma. Tihti croonerid lauluavad teistelt laenatud viise eestindatud tekstiga. Siit leiame aga ainult eesti tuntud heliloojate paremiku: vanema põlvkonna esindajad on Valgre, Evald Vainu, Kustas Kikerpuu ja Valter Ojakäär; ei puudu aga näiteks Riho Sibul ja Tõnu Aare. Viisid loodud parimate laulusõnaseppade poolt — Jaan Tätte, Ojakäär, Ott Arder, Uno Loop jpt.
Linna mahedale, voolavale häälele lisab palju orkester, kus on esindatud samuti eesti paremik. Aranzheeringud isa ja poeg Tõnis ning Tõnu Kõrvitsalt on lihtsalt haruldased — antakse näiteks Margus Kappeli klahvpillidel esile tõusta, keelpillidel hiilata, Karl Madise suupill Valgre “Sinilill Raimondi” esituses näitab viimane oma ampluaad. Sibula kitarrisolo oma loomingul “Öine” on rahulik pärl, millega plaat sobivalt lõpeb.
Ivo Linna plaat peaks aga kõikidele, mitte ainult meie lehe lugejatele olema selline, nagu pealkiri lubab — mõnus muusikaline elamus, mida saab igal ajal nautida. Viis palli viiest.