Laulupidudega oleme suurejooneliselt 1869. aastast saadik märkinud seda ühist häälestust. Laulupeod aga poleks saanud toimuda, kui poleks olnud laulukoore — tavaliselt nendesamade lauluarmastajate poolt loodud. Ise sai otsitud koorijuhte; tihti lõi koorijuht ise koori. Mõelgem kasvõi paguluse algaastatele — janu laulmise järele tähendas, et esimeste organisatsioonidena loodi võõras kohas koore. Sidus rahvus, sidus vajadus rahvuslikult ennast väljendada.
Paguluses loodi eestlaste koorid, kus sidus keel, vaevalt aga muu kuuluvus kusagile — näiteks töökohaga. Torontos ei loodud näiteks CBC eesti meeskoori ega Scepteris eesti segakoori. Kuigi mõlemas asutuses oli piisavalt eestlasi tööl, oli rõhk mujal — tööl. Laulda sai kas TEMis või TESis, soovi järgi.
Eestis seda aga sai teha, ja tehakse tänapäevani. Laulupidudel on ju kaks mõõdupuud: profid ja väljavalitud koorid laulavad omaette koos kontserdikuulajatele, kes naudivad täpsust; päris laulupidu aga on see, kus on igast kolkakülast koorid koos, kes mitte teps vähem ei armasta laulu kui need, kes selle eest kroone saavad. Vaid neile esimestele on see armastuse-harrastus, mitte elukutse. Elu väljendus vabal ajal, heli ja sõna abielus.
Pikk eelmäng, et lühikest CD plaati tutvustada. See oleks Eesti Panga Kammerkoori mõnus 2002. a. salvestus — paraku on vaid 23:35 laulutunnetusi kettal. Laserplaadil on siiski tabatud kõike, mida ülal tühjade sõnadega katsusin esitada, mida vaid aga laulus saab ühiselt saavutada.
Eesti Panga töötajatest koorimuusikasõprade ühendus otsustas kammerkoori luua — tuldi esmakordselt kokku 15. mail 1998. Dirigendiks paluti Peeter Perens, kes lõpetas Muusikaakadeemia, Kuno Areng oli Perensi lõpuklassi professor. Koori algaastatel lauldi Eesti Panga üritustel. Leiti kohe, et silmapiiri tuleks laiendada, lauluhäälel lasta lajatada kaugemalegi.
Laitmatu salvestus 13 palast — Eesti klassikast ameerika pop omadeni — leidis paiga Sakala Keskuse väikeses saalis, ajavahemikul aprill 2000 — mai 2002. Helirezhissööriks tuntud Priit Kuulberg, kes kombekohaselt saavutas plaadile puhta kõla. Ümbriskujundus on kena, kuid mitte hiilgav — kuni CD-d vabastades leiab rahareformi läbiviimise lühiajaloo, taustal kroon ise.
Plaadile salvestatu on alul kuidagi leige. Raudvara — „Kaunimad laulud”, „Meri” ja „Ühte laulu...” on kuidagi nii moe pärast lauldud — entusiasmi pole kuulda. Altod päästavad sopranite ülepingutusi, profundode puudust on tunda. Kammerkooride mure: kuidas tasakaalu saavutada. Ka plaadipildilt saame näha, et mehi vähe. Kuid äkki!! Teame, miks; kuulame, millepärast — koor on auhinnatud! Mart Siimeri võrdlusest pääsev, kuna seda võrrelda ei saa — jubilatsioon-”Halleluuja” paneks ise Loojale laulma. Ja kuulama. Selline on täpsus, selline on tõlgendus. Plaadi pärl.
Hetkeks siis — no, pooleteiseminuti pikkuseks — norrakate keskele, „Dalakopeni” rahvalaulu kuulates. Keesse lükitud järjekordne saavutus. Ja siis erakordselt andeka, millegipärast vähest laiemat tunnustust saavutanud Einojuhani Rautavaara loomingusse sukelduda. Siin, Ludus verbalis nr 1 ja 3 on võimalik kuulajal koori võimeisse uppuda. Koor tunneb ilmselt seda tervikuna ise, kuna kõõlutakse teadlikult häälekuristiku äärel, prantsatamist aga ei toimu. Haruldane. Kaelakee kõrvast kõrvani.
Kuidagi petlikult pärast seda saavutust langeb plaat ameerika goodnight'ideni. Tasemel lauldud, aga tühjale kotile mõeldud, jääb mulje.
Võimaluse korral ostke-uurige www.ee/epbe, kuidas seda saavutada saaks. Kahjuks lühike plaat, nagu siinne elugi. Väärt elamist, väärt kuulamist. Neli palli viiest Nuustaku poisi hinnangul.