Äsja avanes võimalus mitmekordselt kuulata ansambel Lindpriid viimast salvestust. Eestist kultuurmaterjali varumine on kahjuks keeruline, mitte ainult ei ole saatekulud Kanadasse kohutavalt kallid, eriti kui raamatutega arvestada. Suuremaks probleemiks on aga tihti hoopis raamatu või plaadi leidmine. Nagu on Eestis aastakümneid nii olnud, mõnda raamatut ega plaati lihtsalt ei leia letilt, tuleb laenata tuttavalt, lugeda-kuulata, kahjuks tagastada.
Nii allakirjutanulgi. Lindpriid kuuluvad kahtlemata eesti parimate menumuusika ansamblite hulka, kategooriasse asetada neid on raske, ütleme folk-rock-kantri. Nende 2001. aasta salvestust kuulasin esmakordselt autopleierilt, pikemal maanteesõidul. Saan ütelda, et sel nädalalõpul muud ei kuulanud. Muidugi ei saa 100-kilomeetrise tunnikiirusega sõites uurida täpselt plaadiümbriselt palade autoreid, nimesid. Küll aga sai tabada kohe, et sai kuulda 1960-date folk- ja protestlaule, eestindatult. On ju Pete Seegeri “Where have all the flowers gone” Vietnami sõja vastaste protestlaulude hulgas ehk kuulsaim. Lindpriid valisid plaadi nimepalaks H. Karmo tõlkes “Kuhu küll kõik lilled jäid”. Seda esitatakse andekalt hästi avanumbrina, ansambli liikmed kõik laulavad erakordselt hea kitarrimängu saatel. Plaat lõpeb lummavalt: Indrek Kalda a cappela esitus nii nagu Seeger oleks ehk oma loomingut kodus laulnud — tagapõhja häälitsusi, vestlus on vahest kuulda. Geniaalne.
Kaldal on erakordne hääl, selline, mida iga laulja allkirjana enesele tahaks. Mõnus bassbariton on nagu loodud sellise materjali jaoks. Ka tema viiulimäng ütleb kohe, et on tegemist endise Kukerpillide liikmega — vähe on Eestis peale ehk Iffi ja Mäksi mehi, keda paugupealt plaadilt esimesest silbist ära tunneb. Veel tunneme kohe ära Bob Dylani, Kris Kristoffersoni, Donovani, palju teisi. Karmo on eesti keelde tõlkinud palju lääne poplaule sellest ajastust, laserkettalt leiame Dylani „Vastust teab vaid tuul“ ja Rembovsky „Värvilised vankrid“, mõlemad esitused viisiautorile truud. I. Volkovi tõlkes Dylani „Time passes by“ — „Lendab aeg“ — on samuti nauditav, sunnib kiiresti eestikeelseid sõnu noppima, kaasa laulma.
Meeldiva üllatusena kuuleme kahte pala, mis kuigi tuntud, ei ole sugugi puristidele pärliteks, aga menu saavutasid omal ajal küll. „Les trois cloches“, siin plaadil kui „Kaja“, maakeelse teksti autor tundmata, on siin olemas mõnusas arranzheeringus. Ka „Little Boxes (Ticky Tacky)“ tuletab nooruspõlve meelde. Nagu Lindpriidele kombeks, on salvestatud ka traditsionaalseid laule mujalt — Austraaliast „Mathilda“ on eriti kaasakiskuv.
Viimasena tahaks mainida uut, mida polnud varem kuuldud — Kalda oma helind „Vaid koos“. Tundlikud sõnad, mahe madal hääl, rahulik, aga tehniliselt kõrgtasemel esitus — Lindpriide firmamärk, vaid kiidusõnu selle pala kohta.
CD lindistas ja mängis kokku Lauri Liivak möödunud sügisel, olles truu Lindpriide “soundile”. Mastering toimus Orbital Vox Stuudios ja on nagu neile omane — laitmatu.
Tuleks ka siinjuures rõhutada plaadiümbrise kujundust. Esiteks on teretulnud laulusõnad — mida alati ei leia. Hoides 60-date aastate põhimõtteid on ülejäänud osa bukletist selleaegsed USAs kuulsad protestiplakatid, müürilehed ja fotod. Kiitus Heino Prunsveltile erakordse disaini eest, mille krooniks on laserketas ise — kuulsa rahu “peace” märgiga. Kui saaks seda plaadina grammeril mängida, oleks ehk mõju isegi “far out”.
Kuigi on kerge tänapäeval CD’d kodus kopeerida, on piraatplaadi tegemine ebaseaduslik. Torontos enam ei ole eesti muusika- ja raamatupoodi, olen aga kindel, et paljud sooviksid seaduslikult seda plaati enesele hankida. Kui kuulda kusagilt, kuidas — oleks kena teada saada.
Seda eriti arvestades, et plaadi sõnum on värske. Ajal, kui Iraagi põikpäisus võib sundida Ameerika imperialistliku sõjamasina taas liikuma, tuleks patsifistlikke laule rohkem kuulda ja esitada, eriti nii, nagu Lindpriid seda sellel erakordselt heal CD’l on suutnud teha.
CD tutvustus — Lindpriid: Kuhu küll kõik lilled jäid
Kultuur
TRENDING
