Olen jälginud Eesti arengut 1991. aastast, kui esimest korda siia sattusin.
Masendav elukvaliteet ja õõvatekitav ateism, mida siin kohtasin, olid kindlasti nõukogude okupatsiooni tulem. Kuid ka täna veel märkan ma jälgi nendest iganditest.
Kuigi süüdistada siin saab vast juba Eesti oma valitsejaid.
Uusliberaaalid on välja hüüdnud oma loosungid viia Eesti Euroopa jõukamate sekka. Õilis mõte, aga kas ka teostatav?
Õppisin Kalifornia ülikooli tudengina 1990te algul Norras Euroopa ajalugu, kui Baltimaad vabanesid. Huviga olen jälginud Eesti edasist teed, olen käinud siin korduvalt. Ja ikkagi vaatan arenguprotsessi ajaloolises kontekstis.
Läbi Eesti liikudes häirib mind jätkuvalt maaelu suhteline vaesus. Arvan, et üheltpoolt hakkas Eestimaa õitsva maaelu allakäik juba ammu, saksa mõisamaade natsionaliseerimisega 1919. Ajaloo kahetsusväärne saatus oli, et see jõukust tootev elanikkond pidi 1939 aastaks Eesti üldse maha jätma.
Ja mis peale nõukogudeaastaid edasi sai? Paraku kuulun nende hulka, kes arvavad, et Mart Laari uusliberaalne poliitika andis 1990tel põllumajandusele hoobi, millest ei ole veel üle saadud.
Eesti on muutunud selleski sektoris sisseveost sõltuvaks.
Eluiga lühike
Lugedes Eesti inimarengu raportit, saame teada, et Eesti meeste keskmine eluiga on vaid 66 aastat.
Üldse Balti mehed on terve Euroopa peale ühed lühema elueaga. Ses suhtes on mulle mõistetamatu, kui sotsiaalsfääri kulutusi lõigatakse, ja sadade miljonite kroonidega.
Drastilised lõiked on põhjustatud ilmselt välisvõla teenindamisest, sest see taak on Eestis kuskil 15 tuhat dollarit inimese peale (kui vaadata CIA World Factbooki)
Üleüldse — kuigi majandus on iseseisvuse ajal kõvasti kasvanud, siis enamus eestlaste elustandardit ei ole see palju parandanud.
Kus on keskklass?
Eesti suhteliselt väikeste palkade ja pensionitega on inimestel igapäevaselt vaja põrkuda materiaalsete raskustega, eriti kui elukallidus on tõusnud.
Varanduslik ebavõrdsus on Eestis samuti üks suuremaid Euroopas. 2004 aastal oli 20 % rikkama eestlase tulu kuus korda suurem kui vaesema 20 % osa.
Pea poole rahvastiku (48,7%) tulu oli eelmisel aastal kuus vähem kui 8333 krooni.
Seega, keskklassist, millele stabiilne ühiskond toetuks, ei saa eriti rääkida.
Haridusse ei investeerita
Eestlased räägivad tihti uhkusega oma haritud rahvast. Aga õpetajad on ühed madalamate palkade spetsialistid. Keskmine kuutasu ainult veidi üle 10 tuhande krooni.
Vaid kalamehed ja farmitöölised ja hotelliteenistujad, paistab, et saavad vähem kui inimesed, kes kasvatavad uut põlvkonda.
Haridussüsteemi vaegused paistavad välja. Õpetajate Lehest loen, et uurimuse järgi meeldib keskkoolis käia vaid 7 % poistest ja 10 % tüdrukutest. Ligi 20 % noorukitest suitsetab juba keskkoolis.
Maailma Terviseorganistatsiooni (WHO) raportist selgub, et eesti koolilaste alkoholitarbiminegi on Euroopa kõrgemaid.
Usuvaegus
Sotsiaalsete probleemide kõrval torkab eriti teravalt silma rahva usuleigus. Ja just see, et usu puudumist ei peetagi probleemiks.
Kas rahvas saab olla tugev ilma usuta? Kuidas saab edasi liikuda spirituaalse vaakumiga? Kristlik kirik, Lääne tsivilisatsiooni alus, on Eestis suhteliselt olematu.
Noor reklaamitegijate tiim võitis isegi reklaamiauhinna Kuldmuna teemaga, kus esitletakse Eestit kui rahvast ilma religioonita. Eesti erinebki teistest Euroopa Liidu maadest kui kõige väiksema religioossusega riik.
Kuskil 10,5 % inimestest Eestis kuulub kirikusse, kui Lääne Euroopas on see 47%. Isegi teistes endistes idabloki maades on usklike inimeste osa kolm korda kõrgem kui eestis.
Selleks, et tõsta heaolekutunnet eestlaste seas, tuleb lisaks sotsiaalsfääri panustamisele tegeleda hingelise ja spirituaalse täiustamisega.
Et aidata inimestel mõista, mis on õige, mis on väär, ja suunata neid leidma neil rasketel aegadel õnne, soovitan alustada Platoni raamatuga „Riigist“