Epp-Mare Kukemelkwww.DELFI.eeDavid Vseviov: näen Eesti arengutes sarnasusi bolševistliku Venemaaga
Ajaloolane David VseviovFoto: Siim Lõvi
Artikkel koos kommentaariumiga: http://www.delfi.ee/news/paeva...Ajaloolane David Vseviov näeb palju sarnasusi protsessides, mis leidsid aset bolševistlikul Venemaal ja mis leiavad aset tänases Eestis - see pole tema sõnul mitte üllatus, vaid äratundmine.
„See on kummaline äratundmine, mis tekib minevikku minnes, kui sa leiad sealt eest oleviku,“ rääkis Vseviov Delfile. „Mulle kui ajaloolasele ei ole tänases Eestis toimuv üllatus, vaid pigem äratundmine.“
„Näen nendes arengutes sarnasusi, aga mitte detailides,“ ütles ta. „See pole mitte vapustus, vaid äratundmine – see, kuidas võetakse vastu otsuseid parteisiseselt, ei ole mitte jälle üllatus, vaid äratundmine.“
„Need on samad arengud nagu bolševistide parteis alates 1917. aasta lõpust kuni 1920. aasta keskpaigani ja see kurvastab,“ tõdes ta.
Kõik revolutsioonid on sarnased
Vseviovi sõnul näeb ta arengutes sarnasust laiemalt Euroopas, mitte ainult Eestis. Sarnasust näeb ta ka nende ohtlike tendentsidega, mis leidsid aset 1920. aastate lõpus Saksamaal.
„See on liikumine autoritaarsuse suunas,“ kõneles ta. „Paratamatult tekkinud arusaam, et minu otsused on ainuõiged.“
Ajaloolase sõnul näeb ta sarnasust eelkõige tendentsides. „Sarnasus on valitsejate soovides, need arengud ei ole ainuomased Eestile, need on omased võimule kui sellisele,“ tõdes ta.
Need on tema sõnul mitte niivõrd muutused ja tähelepanekud, mis puudutavad riike kui just inimesi. „Kui inimene moodustab oma lähikonna mitte niivõrd kaasmõtlejatest, kuivõrd kuulekatest inimestest, kes hakkavad takka kiitma juhi mõtteviise,“ kirjeldas Vseviov. „Ja kui sa kuuled neid kiidulaule, siis hakkadki uskuma, et see on valitsev. Hakkame endale looma pseudopeegelid, kus näeme seda maailma, mida tahame näha.“
Vseviovi sõnul teevad need paralleelid ja arengud kõik revolutsioonid üksteisega sarnaseks alates Prantsuse revolutsioonist, 1917. aasta sündmusteni Venemaal ja rahutusteni Põhja-Aafrikas.
Õnneks ei ole hirmupisikut
Vseviov peab siiski positiivseks, et õnneks elame meie maailmas, kus me ei ole nakatunud hirmust ning pole teo- ja mõtlemisvõimetud.
„Peamine Eesti erinevus nõukogude Venemaast 1930ndate alguses seisneb selles, et me ei karda ja me ei tohi karta,“ ütles ajaloolane, kuid möönis samas, et ka siin on ohu märke, kus inimesed kardavad kaotada oma tööd ja ametit. „Aga õnneks ei ole see veel valdav ja see on meie peamine erinevus. Seepärast ei tasu arvata, et kõik oleks läbi.“
Olukorra muutmiseks tuleb Vseviovi sõnul alustada kõigepealt iseendast. „Kui me tahame normaalset demokraatlikku riiki, siis peame käituma nii nagu on kohane demokraatlikus riigis elavatele inimestele,“ manitses ta mitte enesevalitsust kaotama. „Kui võim irvitab meile näkku, siis peame vältima samaga vastamist.“
