Artiklis öeldakse, et Rootsi peab oma julgeolekupoliitika kindlaks määrama oma enda rahvuslikest huvidest lähtudes. Tänapäeval saab seda kõige paremini teha koos demokraatlike riikide, sealhulgas Soomega, ehitades julgeolekut ja solidaarsust Põhjamaade-Balti piirkonnas. Et Põhjamaade-Balti piirkond oleks ohutu, usaldusväärselt sõjaliselt kaitstud ja rahulik, ei soovi mitte ainult Rootsi, vaid kogu Euroopa, kirjutavad artikli autorid.
Rootsi jaoks tähendab see allakirjutanute sõnul seda, et hädavajalik on Rootsi astumine NATO-sse. Liikmena saaks Rootsi olla integreeritud maailma tugevaimasse ja ajaloo seni ilmselt edukaimasse allinassi, millesse kuuluvad peaaegu kõik tema jaoks tähtsad riigid. Rootsil oleks märkimisväärselt suurem rahvusvaheline mõju kõigile julgeolekupoliitilistele küsimustele, mis teda muretsema panevad, ning Rootsi suudaks lõpuks edukalt täide viia selle, mida praegune valitsus juba niigi tahab: sügavama kaitse- ja julgeolekupoliitilise koostöö Põhja- ja Baltimaade ning USA-ga. Erinevalt praegu planeeritust, toimuks see koostöö ka kriisi- ja sõjaajal, mis on otsustav eelis.
Kirja autorid leiavad, et NATO-sse kuuluv Rootsi tugevdaks seega julgeolekut Läänemere piirkonnas, samas kui Rootsi väljaspool allianssi suurendaks ebakindlust.
Kriisid või sõjategevus Läänemere piirkonnas tõmbaksid otseselt ja vältimatult kaasa ka Rootsi, öeldakse artiklis. Seda kinnitab selgelt Venemaa sõjaline tegevus viimastel aastatel. Lisaks suurtele sissetungiõppustele, mis tekitavad rahutust baltlastes, on nähtud murettekitavat lennutegevust, ilmselt harjutusi operatsioonideks Rootsi territooriumi vastu.
Rootsi riigikaitseeksperdid leiavad, et sõjastsenaarium Balti riikides on ilmselt ainus olukord, mis võib kujutada endast ohtu Rootsile nähtavas tulevikus. Rootsi kuulumine NATO-sse on allakirjutanute sõnul hädavajalik ka selleks, et sellist ohtu ära hoida ja tekitada stabiilsus, mis ei lase sõjal puhkeda. Rootsi julgeolek on lahutamatult seotud Läänemere riikide üldise julgeolekuga.
„Balti riigid ei tunne end täiesti kindlalt, vaatamata NATO aluslepingu artiklile 5, vastastikule julgeolekugarantiile. Nad mõistavad, et on liiga palju mõeldavaid olukordi, kus kiusatus rünnata muutub Venemaa jaoks vastupandamatuks. Nad näevad, et Putini võim on üha rohkem rajatud sellele, et ta saab alal hoida sõjameeleolusid ja maalida pildi ohust vene vähemustele. Baltlased teavad, et neil peavad olema konkreetsed sõjalised võimalused agressioonile vastuseismiseks. Nende oma kaitseväed selleks ei piisa. Vaja on NATO abijõude, mida saab kriisi korral kiiresti lennuki või laevaga kohale tuua. Seda harjutatakse nüüd üsna tihti. Aga kett ei ole tugevam kui selle nõrgim lüli. Ja see on täna Rootsi. Abijõud tuleb kohale lennutada üle meie, lennubaasid Rootsis on tähtsad õhutoetuse jaoks. Kas me tahame või mitte, meid tõmmatakse relvastatud konflikti,“ kirjutavad Rootsi kaitseeksperdid.
Rootsi on vastu võtnud solidaarsusdeklaratsiooni, milles on öeldud: „Rootsi ei jää passiivseks, kui teist [Euroopa Liidu] liikmesriiki või Põhjamaad peaks tabama katastroof või rünnak. Me ootame, et need riigid tegutsevad samal viisil, kui see tabab Rootsit. Rootsi peab seetõttu olema võimeline nii andma kui vastu võtma sõjalist toetust.“
Et selline toetus oleks efektiivne ja heidutav ning et Rootsi sõdurid ei satuks ülemäärasesse ohtu, tuleb tegevus ette valmistada ja seda harjutada, öeldakse artiklis. Selleks on vaja olla NATO liige.
Artikli autorid küsivad ka, kas NATO tuleb Rootsile appi, vaatamata sellele, et Rootsi ei kuulu allianssi, sest on lääne strateegilistes huvides, et Rootsi ellu jääb, nagu loodeti külma sõja ajal. Eksperdid leiavad, et see pole võimatu, kuid probleem on selles, et mitteliikmetel pole sõnaõigust selle üle, milline abi on või kuidas see teenib Rootsi rahvuslikke huve. Ja kui abi pole ette valmistatud, võib see hiljaks jääda.
„Kõige tavalisem argument Rootsi NATO liikmelisuse vastu on, et see tõstab pingeid Läänemere piirkonnas. See on igati tõsi, kui tõusva pinge all mõeldakse Venemaa ärritust ja ähvardavat Vene propagandasõda. Selline on olnud reaktsioon igale NATO laienemisele. Vene režiim ja selle kaitsjad läänes väidavad, et Venemaa tunneb end sõjaliselt ohustatuna. Millest jutt käib, on tegelikult see, et NATO laienemine vähendab Venemaa võimalusi domineerida sõjaliselt naabermaade, Nõukogude impeeriumi varasemate osade või selle satelliitriikide üle,“ kirjutavad Rootsi kaitseeksperdid. „“Rysskräcken'i“, hirmu Venemaad provotseerida, võime me kõrvale heita ja selle asemel lähtuda Rootsi huvidest. Viimaste aastate sündmused on näidanud, et see, mis Putinit vägivalda kasutama provotseerib, on ohvri nõrkus.“
Artiklile on alla kirjutanud Frank Belfrage, suursaadik ja kabinetisekretär 2006-2014, Tomas Bertelman, suursaadik, Staffan Carlsson, suursaadik, Lars Grundberg, suursaadik, Bengt Gustafsson, kinrdal, Rootsi kaitseväe juhataja 1986-1994, Catherine von Heidenstam, suursaadik, Ulf Henricsson, 1. järgu kolonel, Johanne Hildebrandt, sõjakorrespondent, Bo Hugemark, kolonel, Diana Janse, suursaadik, Jan Leijonhielm, Venemaa-ekspert, Anders Milton, Punase Risti endine pressiesindaja, ühendus Folk och Forsvär, Johan Molander, suursaadik, Karlis Neretnieks, kindralmajor, Rootsi riigikaitsekõrgkooli endine rektor, Stefan Olsson, filosoofiadoktor, Sven-Olof Petersson, suursaadik, Tomas Ries, Rootsi riigikaitsekõrgkooli lektor, Erik Rossander, kindralmajor, Rootsi sõjaväeluure endine juht, Henrik Salander, suursaadik, Björn Skala, suursaadik, Katarina Tracz, mõttekoda Frivärld, Johan Tunberger, julgeolekupoliitika analüütik, Fredrik Vahlquist, suursaadik, Mike Winnerstig, filosoofiadoktor ja Manne Wängborg, suursaadik.
http://www.delfi.ee/news/paeva...
