Fotograaf-videoreporter
Vahur Koorits
reporter
DELFI VIDEO siit: http://www.delfi.ee/news/paeva...
Postimehe endine peatoimetaja Lauri Hussar otsustas minna poliitikasse ja kandideerida Eesti 200 nimekirjas riigikogusse. Hussar sai Postimehe peatoimetajaks kaks ja pool aastat tagasi. Miks otsustas ta nii kiiresti lahkuda ajakirjanduse tippametist poliitikasse?
Kumb oli olulisem, kas soov minna poliitikasse või soov lahkuda Postimehest?
Ma kaalusin ettepanekut liituda Eesti 200-ga, see oli minu otsuse nurgakivi. Peale seda, kui Priit Alamäe tegi mulle vastavasisulise ettepaneku, kaalusin ma seda nädal aega ja langetasin vastavasisulise otsuse.
Mis oli see põhjus, miks tahtsite minna just poliitikasse?
Ma olen 45-aastane. Väga paljud ajakirjanikud 45-aastaselt tunnevad vajadust uute väljakutsete järele, et vaadata, milline on elu väljaspool ajakirjandust. Teiselt poolt oli minu jaoks isegi olulisem, et hakkasin mõtlema, millises Eestis tahaksin ärgata 4. märtsil. Millised on tänased hirmud, poliitmaastiku probleemid, millised on erakondade jõujooned ja kas ma tahan selles kaasa rääkida. See oli minu jaoks väga kaalukas argument, et kandideerida Eesti 200 ridades riigikokku.
Olete olnud Postimehe peatoimetaja mõned aastad. Kas töö ammendas end nii kiiresti?
Postimehe peatoimetaja amet, arvan, et sama on Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetaja ametiga, sellisel puhul üks aasta võrdub ilmselt kolmega. Kui ma varem töötasin ajakirjandusväljaannetes 9-10 aastat, siis see intensiivsus, millega olin silmitsi Postimehes, on kindlasti korrutatav kolmega. Kui hea kolleeg Vilja Kiisler helistas mulle kolm aastat tagasi 22. jaanuaril ja küsis, kauaks mul on plaanis Postimehesse minna, siis toona ma ütlesin, et mul on plaanis minna maratoni jooksma. Täna möönan, et see ei olnud päris maraton, aga tubli 3000 meetrit takistustega oli see kindlasti. Kui võtame kergejõustiku määratluse järgi, siis 3000 takistustega on juba pikamaajooks.
Räägitakse, et ajakirjanikke võetakse tööle nii, et peatoimetaja ehk toimetuse juhi sõna ülemäära ei maksa ja tema arvamust isegi ei küsita. Kas see mõjutas teie kui toimetuse juhi soovi edasi töötada?
Te võiksite kõikide Postimeest puudutavate küsimustega pöörduda täna juba Postimehe poole. Mina saan siin täna kommenteerida Eesti 200 valikuid.
Mind huvitab, mis juhtus Postimehes siis, kui te olite veel peatoimetaja.
Kui mina olin Postimehe peatoimetaja, siis ma kindlasti osalesin kõikides personalivalikutes. Osalesin ka kõikides sisuvalikutes. Julgen arvata, et olin kindlasti Postimehe toimetuse töös väga oluline ja kaasamängiv lüli. Väga paljude otsuste puhul oli minu roll määrav.
Kui palju puutusite te oma töös kokku Margus Linnamäega?
Puutusin oma töös Margus Linnamäega kokku mitte just väga sageli, aga arutasime Postimehe ja Eesti Meedia arenguga seotud teemasid. Postimehe peatoimetaja amet on selline, et mõnikord tuleb ka ettevõtte omanikuga mõtteid vahetada.
Linnamäe on tuntud sellise ettevõtjana, kellele meeldib ise väga palju otsustada, seda ka üle tema ettevõtete juhtide peade. Kas seda juhtus ka Postimehes?
Mina julgen teile öelda, et mitte ühtegi sisulist valikut ei ole Margus Linnamäe mulle ette kirjutanud. Kui te küsite Postimehe sõltumatuse kohta, siis julgen kinnitada, et Postimees on täna sõltumatu ajakirjandusväljaanne.
Ma ei mõelnud sõltumatust poliitilises või maailmavaatelises mõttes, vaid seda, et kas tal oli kalduvus teha sisulisi juhtimisotsuseid, pidamata nõu teie kui toimetuse juhiga?
Mina julgen arvata, et toimetuse valikuid langetab Postimehe toimetus ise. Seal Margus Linnamäel ei ole rolli olnud.
