Kunstnike elu iseloomustab pidev ringiliikumine. Lauljate, viiuldajate, pianistide või mistahes solistide puhul on see endastmõistetav. Aga sellest ei pääse ka dirigendid, ehkki neil on siin või seal püsiv muusikadirektori koht.

Külalisdirigentidena lennatakse ühest maailmanurgast teise erinevaid orkestreid juhatama. Lisaks on tavaline, et põhitöökoha kõrval ollakse ka mõne teise orkestri alaline juht. Neeme Järvi on hea näide — ta on nii Detroidi Sümfooniaorkestri kui ka Göteborgi Rootsi Rahvusorkestri juht. Või ka Paavo Järvi, kes on samaaegselt Cincinnati Sümfooniaorkestri ja Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestri dirigent Saksamaal (alates a. 2006).

Siis aga tuleb aeg, kus antud tööpõllul on töö tehtud ja asutakse mujale. Neeme Järvi lahkus Göteborgist 2004. a. kevadel. Äsjalõppenud hooaeg 2004/2005 oli tal viimane Detroidi Sümfooniaorkestri muusikadirektorina (kokku 15 aastat). Sel sügisel alustab Järvi uuesti, seekord New Jersey Sümfooniaorkestri (NJSO) täisajalise muusikadirektorina, olles samal ajal Haagi Residentie orkestri peadirigendiks Hollandis. Lisaks, nagu varem, jätkuvad külalisesinemised.

Juuni teisel nädalal toimus Detroidis Neeme Järvi lahkumiskontsert. Sellest kujunes suurejooneline elamus. Kava algnumbriks mängiti Skrjabini „Poem of Ecstacy“, millele järgnes Stravinski „The Rite of Spring” — mõlemad meelierutavad helitööd. Vahemärkusena olgu mainitud, et Stravinski teose esiettekandel a. 1913 tekkis saalis lööming muusika pooldajate ja vastaste hulgas. Sedavõrd harjumatu olid tookordsetele kõrvadele teose ülioriginaalne tonaalsus ja rütm.

Viimase helitööna esitati Detroidi kontserdil otsekui ajamomendi sümboliks valitud Richard Straussi „Four Last Songs”, solistiks sopran Inger Dam-Jensen.

Ajalehe Detroit Free Press muusikaarvustaja Mark Stryker iseloomustas kontserdi kava tabavalt: selles oli erootiline armastus (Skrjabin), romantiline armastus ning inimese surelikkus, ja viimaks paganlik viljakuse rituaal (Stravinski). Jah, tõepoolest.

Ajalooline kontsert lõppes suure ovatsiooniga. Seitse korda kutsuti Järvi välja. Pikaajalise viljaka töö eest, mis tõstis Detroidi Sümfooniaorkestri maailmaklassi tasemele, avaldati lahkuvale maestrole kõige südamlikumat tänu. „What an exit for Järvi!” märkis teine kriitik Lawrence B. Johnson (Detroit News).

Siiski juhtus nii, et Neeme Järvil tuli veelkord astuda DSO poodiumile. 17-19. juunil pidi DSO hooaja lõpetama külalisdirigent Paavo Järvi, kes ei saanud aga kohale tulla ja nii nõustus tema isa viimast koormat oma õlgadele võtma.

Dirigentide karjääridest rääkides olgu märgitud, et minuni jõudis Alabamas asuva Huntsville'i Sümfooniaorkestri (HSO) 50. aastapäeva juubelikontserdi kavaraamat. Selles on pikalt juttu Taavo Virkhausist, kes oli 14 aastat, (1989-2003) HSO muusikadirektor. Orkester asutati omaaegse saksa raketiteadlase Wernher von Brauni õhutusel. Teatavasti toodi von Brauni grupp Ameerika armee poolt aastal 1950 Huntsville'i rakettide uurimiskeskusse tööle. Asula kasvas kiiresti ning üheks tagajärjeks oli kultuurielu tõus Huntsville'is. Aastal 1955 loodigi HSO. 1989.a. valiti T. Virkhaus kuue finalisti hulgast HSO uueks muusikadirektoriks. Tema juhtimise all tõusis HSO kõrgele tasemele. Pakutakse klassikalist repertuaari, kuid on samuti olemas popmuusika seeria. Mõlemas zhanris on Huntsville'is esinenud nimekaid muusikuid (Itzhak Perlman, Judy Collins jt).

Kuna Taavo Virkhaus on dirigendiameti kõrval ka helilooja, siis toimusid Huntsville'is mitme tema helitöö, kui ma ei eksi, mõlema viiulikontserdi ja 5. sümfoonia esiettekanded.

Märkmed: