Ajavahemikul 13. –16. jaanuarini juhatas eesti dirigent Anu Tali neljal korral New Jersey Sümfooniaorkestrit (NJSO). Kontserdi kavas oli põhjamaade heliloojate — Niels Gade’i, Edward Griegi ja Jean Sibeliuse looming; kontsert ise oli osa NJSO „„Northern Lights“ Winter Festival’ist“.

Nende ridade autorile oli Anu Tali esinemine nauditavaks elamuseks. Kava algas taani helilooja Niels Gade’i avamänguga „Hamlet“ (1861). Olin üllatunud, kui kaunid pianissimod oskas dirigent orkestrilt välja meelitada. Sama võib öelda mõjuva (aga kontrollitud!) fortissimo kohta. Avamängu lõpus esinev leinamarsile sarnanev lõik jäi eriliselt meelde.

Kava teiseks numbriks oli E. Griegi tuntud a-moll klaverikontsert, solistiks 17-aastane hiinlanna Yujia Wang. Griegi romantiline kontsert lubab ennast mitmel viisil esitada. Eriti rütmi alal pakuvad erinevad kunstnikud erilaadilisi isikupärasusi. Heaks näiteks on klaveri energiline sisseaste teose esimeses osas, mida mängitakse sageli dramaatilise rütmivabadusega. Wang seevastu hoidis rütmi ühtlase ning väljendas ennast rohkem dünaamika vahelduste kaudu. Tema tõlgitsust iseloomustas lüüriline tundeskaala, kuigi kunstnikul polnud jõulisest energiast puudu seal, kus seda nõuti. Arvestades esineja noorust, on oodata ajaga rütmilise eneseväljenduse süvenemist. Tehniliselt oli Yujia Wang oma ülesande kõrgusel. Sellega on palju öeldud, sest Griegi kontsert nõuab virtuoosset tehnikat.

Anu Tali osa dirigendina tahaksin samuti esile tõsta. Vahest avaldus siin alateadlik hingesugulus kahe naiskunstniku vahel, sest solisti hoolega jälgiv orkestrisaade oli võrdselt lüüriline. Olgu samuti mainitud orkestrisaate sonoorselt kõlavat ja tehniliselt
täpselt mängitud fortet. Klaverikontsert sai teenitult suure aplausi osaliseks.

Kava teises osas esitati J. Sibeliuse 5. sümfoonia (op. 82). Sibelius kirjutas helitöö 1. maailmasõja taustal, kuid lõpetas ta ajamomendil, mil Soome saavutas oma riikliku iseseisvuse. Sibeliuse enda sõnul väljendab helitöö püüdlust jõuda jumalikku olemust sümboliseeriva mäe tippu. Seekordses esituses õnnestus minu arvates kõige paremini teose kolmas osa, Andante mosso, quasi allegretto, mis kujutab endast variatsioone rahvamuusikat meenutavale rütmilõigule. Esimeses osas, Tempo molto moderato, tundus sisuline kontinuiteet veidi nõrgana. Samuti oleks võinud viimase osa tõus haripunktile (algselt metsasarvede poolt esitatud motiiv) olla veenvam.

Kokkuvõttes — meeldiv kontsert. Rõõmustav oli võimalus Anu Talit viimaks isiklikult näha/kuulda.


Eesti dirigent Anu Tali.
Foto: J. Harala, internetist

Märkmed: