Kontsert avati USA hümniga. Olen harva näinud/kuulnud sellise energia ning sisemise veendumusega juhatatud hümni. Oletan, et hümni mängimine oli Klasi kui välismaise külalisdirigendi idee. Igatahes mõjus see suurepärase avataktina, millele kaasa lauldi.
Kontsert algas Arvo Pärdi teosega „Fratres”, mis on kirjutatud algselt keelpillide ja puhkpillide kvintettidele (1977). Sellest on aga vahepeal tehtud rida erinevaid huvitavaid versioone. Muusikasõbrad tunnevad ehk CD-d, kus ühes versioonis mängivad Gideon Kremer (viiul) ja Keith Jarrett (klaver). Teises versioonis mängib samal kettal Berliini Filharmoonia 12-liikmeline tshellistide grupp. Eri Klasi poolt juhatatud versioon on keelpilliorkestrile ja (vaiksele) trummile.
„Fratres”, võiks öelda, on ebamaine muusika, mida ei saa pealiskaudselt kuulata ja mis tõsist kuulajat ei jäta ükskõikseks. Kuna „Fratres” tähendab „vennad”, siis tundub, nagu oleks heliloojal hinges mõlkunud küünlavalgel sammuvate munkade protsessioon, mis pimedusest läheneb, vaatlejast möödub ja siis uuesti pimedusse kaob. Teose alusmüüriks on pidevalt kõlav A-E nootidest koosnev kvint — erialases keeles orelpunkt. Klasi juhatuse all kandis NJSO selle nõudliku teose hästi ette. Küsimus on, kas „Fratres” polnud avanumbrina aga äkki liiga delikaatne? Paratamatult on kava esinumber nii orkestri kui publiku lahtimängimise aeg. Seetõttu kaotas teos veidi mõlemal rindel. Viiulite sisseaste õhk-õrnades algtaktides oleks võinud olla veelgi vaiksem, sujuvam. Publikul oli samuti raskusi, et saabumise kihinast-kahinast (ja vägevast hümnist!) äkitselt üle minna „Fratres’i” õhulisi helifiligraane jälgima. See ei soodustanud vääriliselt mõistma seda sügavasisulist, introspektiivset muusikat.
Kontserdi keskseks teoseks oli J. Sibeliuse 2. sümfoonia. Eri Klas andis siin oma parima. Tema tõlgendus oli veenev, orkestri kõlavärve ja dünaamikat meisterlikult kasutav. Orkester omakorda reageeris igale dirigendi viipele suure täpsusega. Raske on sümfoonia neljast osast ühte esile tõsta. Klas tegi igast nauditava helimaalingu. Kaunis on tulevikulootusi väljendav esimene osa (allegretto) oma rahvaliku avateemaga. Teine teema — pikk algnoot, triller ja laskuv kvint — kõlab ühel või teisel viisil läbi terve selle osa. Sümfoonia neljandal osal (finale) on Soomes eriline tähendus, kuna see väljendab soomlaste rahvuslike pürgimuste triumfi. Kirjutati sümfoonia ju 19. sajandi lõppaastail, mil Soomet valdas suurem rahvusliku iseteadvuse laine. Pole ime, et helitöö esiettekannet 1902. a. kroonis tohutu edu.
Niipalju kontserdist. Olgu märgitud, et viimastel andmetel on Eri Klas endiselt kandidaadiks NJSO uue muusikadirektori kohale. Klasile omase tagasihoidlikkusega mainis ta, et polevat sellest enne reisi midagi kuulnud. Võibolla, aga kaalumisel Eri Klas on. Muidugi, lõplikult otsustab asja, kas Klas ise kohta soovib või ei.