Alljärgnevalt lühiülevaade pidustusest. Kes soovib pikemalt lugeda, vaadaku Alo Põldmäe suurepärast artiklit „Leigol jätkus üllatusi“, mis ilmus ajakirja „Sirp“ 21. augusti numbris (www.sirp.ee).
Muusika Leigol sai alguse möödunud suvel, 2008. Tookordne kontsert õnnestus selliselt, et Järvi otsustas kogu suveakadeemia siia üle tuua. Nii kohtusid sel aastal Leigol 12 noort dirigenti kolmelt mandrilt, kes terve nädala tegid pingelist tööd, harjutades Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestriga (Ü-ENSO). Lõppkontserdil
15. augustil esitati Griegi ja Mozarti loomingu kõrval J. S. Bachi Brandenburgi kontsert nr. 5, kusjuures kaasa mängisid kolm Järvi perekonnaliiget: tütar Maarika (flööt), Neeme venna Vallo († 1994) tütar Miina (viiul) ja poeg Mihkel (klaver). Teatavasti on 5. kontserdi esimeses osas pikk, virtuooslik klaveri soolokadents (originaalselt mängitud klavessiinil). Kui kaunilt võis see järvevaikuses kõlada!
Noorte dirigentide etteaste oli vaid avataktiks kuuetunnisele üritusele, mis koosnes kokku kuuest erinevast kontserdist. Uudne ja huvitav teos oli Ü-ENSO, ETV tütarlastekoori ja pianist Mihkel Polli poolt ette kantud Sven Kullerkupu variatsioonid Gustav Ernesaksa lastelaulule „Rongisõit“ (juhatas Mikk Murdvee). Arvustus kiidab nii komponisti leidlikkust kui noore pianisti vilunud mängu.
Edasi järgnes ühe Eesti tipplaulja, sopran Annely Peebo kontsert. Lauljatar esitas klassikalisi ooperi- ja operetiaariaid, lisaks hulga Barbra Streisandi populaarsest repertuaarist.
Suure ürituse keskpunktiks oli Beethoveni 9. sümfoonia. Seda juhatas N. Järvi, osalesid Ü-ENSO, Revalia Kammermeeskoor, Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor ja ETV tütarlastekoor. Vokaalsolistideks olid Annely Peebo, Aire Asszonyi, Atlan Karp ja Oliver Kuusik. Alo Põldmäe kirjeldab suurel järvel toimunud kontserti järgmiselt:
„… kus teose ettekannet saatsid loojuv päike, ümber järve lõõmavad lõkked, järvepinnal vilkuvad küünalde read, mille vahel tegid hiirvaikselt vigursõitu kümmekond purjekat.“
See võis tõepoolest olla mõjuv. Siis aga järgnes midagi erilaadilist, nimelt mobiilsümfoonia „Leviala“. Kui arvate, et „mobiili“ all on mõeldud taskutelefoni, siis on teil õigus. Tsiteerin jälle A. Põldmäed:
„Teose autorid, Eve Arpo, Riin Rõõs ja Timo Toots lasksid Aqrise eriprogrammi abil ühendada mitmesaja mobiiltelefoni kutsungid. Telefonid paigutati laiali Leigo väikese järve ümbruse maastikku.“
Kui neid siis välja helistati, moodustasid telefonide helid ja ekraanivalgused äärmiselt huvitava segu häältest ja valgussignaalidest. Püüdke seda ette kujutada pimeda järve ning looduse tagaplaanil!
Pika kontserdi lõpus kõlas Beethoveni orkestriteos „Wellingtoni võit“ (1813), mida Beethoven kirjutas Napoleoni lõpliku lüüasaamise puhul. Kohe selle järel, kogu ürituse kulminatsioonina, korrati 9. sümfoonia viimast osa „Ood rõõmule“ (orkester, koor, solistid). Põldmäe nimetab seda tabavalt „Suure Võidu joovastuseks“, eriti kuna mõlemat helitööd saatis kogu aeg ulatuslik tulevärk — mäenõlvadele seatud mitmevärvilised helgiheitjad, põlevate tõrvikute liikumine ja järve kallastele süüdatud suured lõkked. Tuleb imetleda fantaasiat omapärase tagaplaani kujundamisel ning valgusmängu laitmatut sünkronisatsiooni muusikaga.
Kuulajaid oli kohale tulnud rohkelt — u. 3000, paljud välismaalt, Lätist ja Soomest. Õnneks oli ilmataat asjaga täielikult päri, mis vabaõhuüritusel on teadagi esmajärgulise tähtsusega. Jätkugu seekordne edu ka eelolevatel aastatel.