Harri Kivilo
Marti Aavik kinnitab oma arvamusloos „Isa, poeg ja püha ihu”, et „Eesti riik on oma esimestest hingetõmmetest peale ühemõtteliselt vastu diskrimineerimisele rahvuse alusel” (Postimees 16.04.16). Sellele järeldusele on ta jõudnud „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele” pealkirja lugedes. Manifestis on kirjutatud, et eesti rahvas on põlvest põlve lootnud, et võõraste rahvaste vägivallavalitsemine kord Eestis lõpeb. Punkt 2 sätestab, et „Wabariigi piirides elawatele rahwuslistele wähemustele, wenelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahwuskulturilised autonoomia õigused”. Manifestis kirjutatu kohaselt võib ainult eestlasi pidada Eesti rahvaks. Ajaloo põhjal teame, et venelased ja sakslased olid need „vägivallavalitsejad”, kellest lahtisaamist olid eestlased põlvest-põlve ihanud.
Manifesti avaldamise ajal eestlaste maa-alal elanud saksa mõisnikke ja vene tsaarivõimu ametnikke koos nende pere liikmetega oli vähem kui 8 % elanikest. Kui vähemusrahvustele poleks lubatud tagada kultuurautonoomia õigusi, siis oleksid venelased ja sakslased võinud Eesti Vabariigi loomist takistada. Seega eestlased polnud mitte mingid veendunud multikultuurlased, kes Marti Aaviku kinnituse kohaselt juba emaihust väljudes ja pärast ämmaemandalt laksu pepu peale saamist oleksid kohe hüüdnud: ma ei hakka kedagi diskrimineerima! Manifest sõnastati nii, et venelased ja sakslased ei hakkaks eestlaste iseseisvuse saamist tõkestama. Manifest ei saa olla mingi vähemusrahvuste diskrimineerimist keelav dokument. Sellele viitamiselgi pole suuremat mõtet, sest eestlased on ainult oma rõhujate ja hävitajate rahvustesse kuulujaid vihanud – ja sedagi ilma diskrimineerimata ehk ilma vähemusrahvuste õigusi kärpimata.
Venelasi hakkasid iseseisvunud eestlased vihkama alles pärast seda, kui Nõukogude Liit kõigi Eesti Vabariigiga sõlmitud lepingute vastaselt toimides okupeeris Eesti ning alustas aastal 1940 massilist süütute inimest hukkamist ja Siberi orjalaagritesse saatmist. Kindlasti mõistsid eestlased, et kuriteod toimusid Nõukogude Liidu ametlike juhiste kohaselt, kuid hukkajate ja piinajate hulgas oli mingi osa Nõukogude Liidu kodanikke, kes oma jõledaid kohustusi uhkusega täitsid. Kuna Venemaa tänane riigivõim ei ole Nõukogude Liidu kuritegusid püüdnud heastada, pidevalt süüdistab Eestit venelaste ahistamises ning osa siinseid venelasi peavad end teiseks Eesti riigi loojaks rahvuseks - mitte illegaalseteks sisserändajateks, kellele Eesti iseseisvuse taastajad ilma rahvalt küsimata andsid suuremeelsuse tuhinas tingimusteta alalised elamisload - siis tuleb paratamatult leppida sellega, et osa eestlasi peab venelasi üldistavalt Eesti vaenulisteks.
Eestlaste ahistamine venelaste poolt on kestnud rohkem kui paarsada aastat. Massiline laushävitamine ainult rahvusliku kuuluvuse alusel algas juunis 1940 ning viimasest poole sajandi pikkusest okupatsiooni- ja vägivallaajast on ainult veerand sajandit möödunud, ilma et süütute eestlaste hukkajad oleksid oma tegevust avalikult kahetsenud. Seega võivad eestlaste üldised tunded venelaste vastu, nende kodakondsusest hoolimata, veel mitmes põlvkonnas edasi elada. Samas võib ka seda arvata, et kui Venemaa oma tegudega kinnitab, et nad enam eestlasi ja eestlaste maad oma haardesse ei taha haarata, võib eestlaste viha lahtuda kohe, nagu toimus pärast Vabadussõja võitu.
Marti Aaviku kirjutis aga ei põhinegi mingil üldisel eestlaste ja venelaste vahelise suhtlemise ja vastastikuse viha tekkimise põhjuste uuringul. Kirjutise eesmärk näib olevat Marina Kaljuranna Eesti Vabariigi presidendiks saamise soovi õigustamine. Marina Kaljurand on avalikult deklareerinud, et „ta on suur Eesti patrioot, kuulub vene rahvusse ning uhke selle üle”. Need, kes on oodanud Venemaa poolt tehtud inimsusevastaste kuritegude hukkamõistmist ja hüvitamist on väitnud, et Marina Kaljurannal pole sünnis Eesti president olla oma rahvusliku kuuluvuse rõhutamise ja tema rahvuse kuritegude tõttu. Kuid eestlaste pahameel Marina Kaljuranna taotluse üle põhineb ehk mitte niivõrd tema rahvusliku kuuluvuse rõhutamisel, kui tema avalikul õigustusel kinkida Venemaale suur osa Eesti territooriumist, sest siis tekib tema arvates võimalus „puhastada võsast Eestit Venemaast eraldava kontrolljoone äärne maa”. Selline maa-ala kinkimise põhjus on ilmselge inetu vale. Pealegi ei ole Vene Föderatsiooni poolt heakskiidetud lepingus sõnagi, et tegemist on Eesti-poolse kingitusega selle eest, et Nõukogude Liit vabastas Eesti pooleks sajandiks iseseisev olemisest. Inetu on ka kirjutis, mis püüab Venemaa huvide kaitsjat Eesti presidendiks upitada.
