Konstantin Pätsi 1934. aasta riigipöörde kohta on Tartu Ülikoolis värskelt kaitstud doktoritöö. Doktoritöö autor Peeter Kenkmann kummutab selles mitmeid laialtlevinud müüte.

1934. aastal toimus Eestis riigipea Konstantin Pätsi juhtimisel riigipööre, mille käigus lükati edasi valimised, peatati kodanike põhisõiguste kehtimine ning likvideeriti Eesti Vabadussõjalaste Liit.

Kenkmanni doktoritöö uurib, milliste seaduste alusel viidi riigipööre läbi ning funktsioneeris selle tulemusena loodud ebademokraatlik valitsemiskorraldus. Samuti uuritakse siin resideerinud välisriikide diplomaatide seisukohti alates 1934. aastast Eestis toimunud pöördeliste sündmuste kohta ja sedagi, kuidas kirjeldati 1930. aastate sündmusi paguluses.

Ühe müüdina on laialt levinud, et riigipööre leidis aset vapside poolt koostatud 1933. aasta põhiseaduse kohaselt. Müüdi kohaselt loodi põhiseadusega väga suure võimuga riigivanema ametikoht, see võimaldas Pätsil teostada riigipöörde ja valitseda autoritaarselt. Doktoritöö kohaselt ei ole see korrektne. Nagu töös selgitatakse, oleks samasuguse pöörde saanud läbi viia ka 1920. aasta põhiseaduse alusel. Kuigi kaitseseisukord kehtestati vabadussõjalaste ohuga hirmutades, ei ole ajaloolased seni leidnud selle kohta tõendeid. Seega teostas Päts mitmeid seadusi rikkudes riigipöörde ja likvideeris demokraatia kartusest kaotada demokraatlike valimiste tagajärjel võimu. Eestis resideerinud välisriikide diplomaadid said sellest samamoodi aru.

1936.-1937. aastal võeti Pätsi initsiatiivil ette järjekordne põhiseaduse muutmine, mille käigus rikuti oluliselt kehtivaid seadusi. Uue põhiseaduse kehtima hakkamise järel 1. jaanuaril 1938 demokraatiat ei taastatud: kuni Nõukogude okupatsiooni alguseni kehtis kaitseseisukord, erakondade tegevus oli keelatud ning ajakirjandus vaigistatud. Kaitseseisukord tegi Nõukogude Liidu survel 1940. aasta juunis ametisse nimetatud Johannes Varese nukuvalitsusel kergemaks Eesti iseseisvuse likvideerimise.

Paguluses valitses suhtumises kirjeldatud sündmustesse kaks vastandlikku seisukohta. Ajakirjanduses ja populaarteaduslikes töödes kiideti Pätsi tegevus heaks ning süüdistati teisiti arvajaid vabadusvõitluse huvide eiramises. Alates 1960. aastatest avaldatud teaduslike käsitluste seisukohad ühtivad suuresti käesoleva doktoritöö järeldustega.

"Eesti riigi tunnustatud poliitikutesse nagu Konstantin Päts, kindral Laidoner ja opositsiooniliider Jaan Tõnisson – neisse kõigisse kui poliitilistesse persoonidesse ja iseseisvuse märtritesse, kelle saatusest pärast Nõukogude okupatsioonivõimude küüsi sattumist puudus kaua aega igasugune teadmine, suhtuti paguluses ühesuguse austusega," märgib Kenkmann. Samas opositsioonile tervikuna see austus ei laienenud, mistap kiideti paguluses Pätsi riigipööre igati heaks.

Värske doktori sõnul on heakskiidul kaks põhjust. "Esiteks kaitseseisukorda ja demokraatia puudumist keegi ei eitanud, aga väideti, et see kõik polnud üldse nii hull," ütleb ta. Uue põhiseaduse vastuvõtmisega 1937. aastal ja järgnenud parlamendivalimistega seoses väideti, et olukord oli muutumas paremaks. "Paguluses leiti, et demokraatia taastamine oleks toimunud, kui Nõukogude Liit poleks Eestit okupeerinud," lisab Kenkmann. Samas, uurides Eesti juhtkonna tegevust 1930. aastate lõpul, ei ole Kenkmanni sõnul tal õnnestunud leida märke, et oleks tehtud tegelikke ettevalmistusi demokraatia taastamiseks.

Teiseks leiti paguluses, et 1930. aastate teise poole sündmusi ei maksagi eriti objektiivselt uurida, et mitte n-ö konsensusest kõrvale kalduda. Üks tuntud vanema põlvkonna ajaloolane väitis Kenkmanni sõnul erakirjas, et "head kombed" ei luba tal Eestit diktatuuriks nimetada, kuigi ta selle hinnanguga nõustub.

"Vabadusvõitlus paguluses oli suunatud demokraatlikele lääneriikidele ja selle huvides oli parem kujutada Eestit enne Nõukogude okupatsiooni algust demokraatliku riigina, mitte pooldiktatuurina," selgitab värske doktor. Neid, kes üritasid paguluses tõtt rääkida, süüdistati vabadusvõitluse huvide eiramises ja Nõukogude propagandale trumpkaartide kätte andmises. Viimaste hulgas oli ka mitu noorema põlvkonna Läänes hariduse saanud ja tuntud ühiskonnateadlast, näiteks Tõnu Parming ja Rein Marandi, kelle uurimusi hinnatakse Kenkmanni sõnul kõrgelt tänaseni.

"Vaadates teisalt välisdiplomaatide seisukohti, arvan, et kumbki neist paguluses esitatud väidetest ei päde," osutab värske doktor. Esiteks olid kõik Eesti riigiasutuste arhiivid jäänud Eestisse ja Nõukogude propagandal oli piisavalt lähtematerjali. Mis aga puutub lääneriikide soosingusse, siis Eesti riigipöörde sisu ei jäänud kellegi jaoks saladuseks.

"Vaadates 1934. aastal Eestis viibinud diplomaatide ettekandeid oma pealinnadesse, said nad kõik toimunust ühtmoodi aru. Pole vahet, kas tegemist oli Natsi-Saksamaa, kommunistliku Nõukogude Liidu või demokraatliku Rootsi, Soome ja veel viimaseid kuid demokraatliku Läti diplomaatidega: nad kirjutasid väga üheselt mõistetavalt, et Eestis on kehtestatud diktatuur," sedastab Kenkmann. Kuna valimised lükati edasi, kirjutasid diplomaadid, et demokraatlikke valimisi pole oodata enne, kui Päts on kindel, et saavutab endale sobiva tulemuse.

"Seega ei olnud demokraatiast loobumine Eestis lääneriikidele kindlasti üllatus, nad teadsid seda niigi. Iseküsimus on, kas sellest nüüd midagi olenes," arutleb värske doktor. Tema sõnul näib, et riigipöördel polnud Eesti suhetele teiste riikidega just kuigi suurt mõju. "Need riigid, mille seisukohti ma uurisin, ei olnudki huvitatud ülemäära tihedatest liitlassuhetest Eestiga. Selle põhjus ei olnud aga 1934. aasta riigipööre, vaid lihtsalt nende riikide välispoliitilised prioriteedid olid mujal," sõnab ta.

Viimaks meenutab Kenkmann temalt doktoritöö kaitsmise ajal küsitud küsimust: kas sellel, et Nõukogude Liit Eesti 1940. aastal okupeeris, on töös kirjeldatud sündmustega mingi puutumus? Tema sõnul ongi Pätsi kaitseks vahel kasutatud argumenti, et Eesti oleks niikuinii okupeeritud. "Minu seisukoht on, et kui me hakkaksime oletama, kas demokraatliku Eestiga oleks see kõik jäänud juhtumata, oleks tulemus kohutavalt spekulatiivne. Arvan, et vastus küsimusele ongi selline, et üheselt vastata ja tõendeid selle kohta tuua pole võimalik," ütleb ta.

Kenkmanni isiklikul hinnangul on demokraatial väärtus iseeneses – sõltumata sellest, mis 1939. ja 1940. aastal juhtus. "Ma arvan, et Eesti riik ja eesti rahvas väärisid demokraatlikult valitud institutsioone ka nendel vahepealsetel aastatel," leiab ta.

Peeter Kenkmann kaitses doktoritöö "Autoritaarrežiimi areng Eestis aastatel 1934–1940: põhiseaduse ja kaitseseisukorra roll" ("Development of the Authoritarian Regime in Estonia between 1934 and 1940: Roles of the Constitution and the State of Emergency") 19. juunil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid kaasprofessorid Ago Pajur ja Jaak Valge Tartu Ülikoolist. Oponeeris professor Andres Kasekamp Toronto Ülikoolist.

Allikad: Tartu Ülikool ja ERR

Ajalugu

TRENDING