Filmis läheb ta oma ema luupainajalike mälupiltide taha ja püüab teada saada, kuidas toimus väikese tüdruku kujunemine naiseks Stalini ajal, totalitaarse rezhiimi tingimustes.
Film räägib loo autori ema Aino Paju ja ta kaksikõe kasvamisest naiseks stalinismi, nõukogude okupatsiooni ja terrori tingimustes, mil mälestuste tõrjumine oli inimese ainus enesekaitse.
Film on II maailmasõja järgne mälu analüüs, kus vägivaldne minevikupilt saab alles 60 aastat pärast Stalini koonduslaagreid ja sovetlikku terrorit võimaluse esile tulla. Autor kopeerib mälupiltide kaudu oma ema ja samas kogu Eesti valusat minevikku ja näitab kuidas lahtirääkimata minevik kandub läbi põlvkondade, sest minevikust rääkimine on ikka veel raske. Kuid kogukondliku tervenemise pärast on vaja see teekond läbi käia.
Filmi autoris on lapsepõlvest peale tekitanud ärevust ja abitust ema luupainajalikud unenäod, mille taga on kogemused Stalini sunnitöö laagritest. Pilthaaval mälestusi kogudes leiab Imbi tee oma ema unenägude mõistmiseks: näidates, kuidas totalitaarsete rezhiimide ja suurte riikide poliitilised kokkulepped hakkavad mõjutama tavaliste inimeste eluteed.
Sõjavägivalla tingimustes elavad naised ja lapsed saavad totalitaarse süsteemi varjatud viha ja kättemaksu sihtmärgiks. Selle ühiskonna mehhanismid muudavad kogukonna sotsiaalpsühholoogilist atmosfääri. Tööle hakkab vägivaldset rezhiimi kaitsev poliitiline politsei. Terrori süvenedes püüavad inimesed oma lähedasi kaitsta — aga selleks, et ellu jääda, pööravad nad kaaslaste kannatusi nähes hirmunult pea kõrvale. Perekondade lõhkumist ja kodude hävitamist õigustatakse riiklikul tasandil. Taoline vägivald seadustatakse N. Liidu kriminaalkoodeksis. Tõe rääkimine on karistatav. Üksikisiku lugu, perekondade lood taanduvad propagandamasina ja rezhiimi ülistamise ning selle toimimise õigustamise taha. Väljarääkimata lood ja vaikimine on jätnud jälje ja ahistava tunde ka järgmisele põlvkonnale. Ainus viis sellest vabanemiseks on nende lugude rääkimine.
Autorist
Filmi autor Imbi Paju on aastaid olnud Eesti suurimate ajalehtede Eesti Päevaleht ja Postimees kirjasaatja Soomes. Ta on kirjutanud ühiskonna- ja kultuuriteemalisi artikleid nii Eesti kui Soome ajakirjanduses, on olnud stsenarist ja autor dokumentaal- ja TV-saadetele: „Helsingi Euroopa kultuuripealinn 2000“ ; „Sangaste loss ja krahv Berg“ 1999 ja „Rajaküla rahvas“ — film vene vanausulistest, 1998.
Filmi esilinastusest
Dokumentaalfilmi esilinastus toimub Soomes 1. novembril. Enne linastust esinevad Eesti lähiajaloo keskuse ajaloolane Toomas Hiio ja Elisabeth Rehn, ÜRO inimõiguste eriesindaja Kososvos, Bosnias jm. Ta on olnud ka Soome presidendikandidaat ja kaitseminister.
Eestis toimub linastus hingedepäeval, 2. novembril kinos „Sõprus“. Seal kõneleb katoliku vaimulik isa Vello Salo. Heidi Hautala, kellega Imbi Paju tegi äsja intervjuu (vt. tänases lehes teisal) räägib esilinastusel mineviku varjudest tänapäeval.
Eesti poolt aitavad esilinastust korraldada Eesti Saatkond ja Eesti Instituut. Soomes avab filmi esitluse uus suursaadik Priit Kolbre.
Film on 1 tund pikk, selle Soome-poolne produtsent on Fantasiafilm ja Nina Koljonen ning Eesti poolt Allfilm ja Pille Rünk. Rahaliselt on kõige enam toetanud Soome Filmi Sihtasutus, Soome TV YLE 2 ja Eesti poolt Eesti Filmi Sihtasutus ja Kultuurkapital. Konsultandina on filmi juures olnud kaastegev prof. Tiina Kirss.
Pärast esilinastust läheb film kohe festivalidele ja seda näidatakse Soome Eduskunnas ehk Parlamendis ja saatkond näitab seda kõikidele lääne diplomaatidele.