Doris Kareva kuulekogu „Aja kuju“ käis ringi ümber maakera, kuni see Ameerika Ühendriikidest Austraaliasse jõudis. Tõesti on meie ajal uus kuju tänu ülemaailmsele kontaktile; sellele vaatamata, et aeg on abstraktne, vormitu mõiste, annab Kareva sellele uue kuju.
Ma olin Kareva nime varem kuulnud, aga mitte ta luulet lugenud. Kui ma lootsin selles Marie Underi sarnast tundeluulet leida, siis eksisin. Kareva luule on karm, mõistatuslik ja väga moodne, kus lugeja peab pead murdma isegi väga lühikest luuletust lugedes. Selle kogu lugemisel jäi minule mulje kavalast targutamisest:
Kolm sekundit suudab seostada koer
põhjust ja tagajärge.
Koera ajus on koera aeg.
Ja meie Einsteini ajas?
Mis on koeral, eestlastel on Einsteinil ühist? Veel mõistmatum on:
Kolme silmaga koer näeb aja kuju
ja kohkub.
On see hindu-usuline koer, kellele on kolmas sümboolne silm otsaette maalitud?
Alles teisel ja kolmandal lugemisel hakkasin ma harjuma Kareva keeleväänamisega, sõnademänguga ja väikeste naljatustega, sest tema luule tuletas mulle äkki meelde inglise metafüüsilise luule. Teatavasti on John Donne 20. sajandi luulet mõjustanud eriti oma peenutseva ning võrdlusrikaste väljendustega. Tema luulet peeti liiga teoreetiliseks oma counterpoint'i tarvitamise tõttu, ning teisest küljest jälle liiga ilmalikuks, sest ta sidus füüsilise armastuse kokku Jumala armastusega. Siin on näide Kareva käsitlusest:
Mu truudus on ruudus,
kvadraalis,
on orgia okastraadis,
on paratamatuse oks
ja silmuse paradoks
ja ilmselge silmapete
ja sild üle vaevavete
ja vägi ja sõna ja vanne
ja tasuta kaasaanne —
kõik sõnad on suits,
tuld teeb süsi.
Ära kunagi rohkem küsi.
Siin on „orgia okastraadis“ kaks vastukäivat mõistet osavalt kokku seotud ja nende põrkamine on rabavalt haarav, otse unustamatu. „Kõik sõnad on suits“ kõlab külmalt, aga kui neid rohkem kaaluda, siis taipad nende sügavat mõtet. Kareva kriipsutab alla aja igaviku suurulatuslikkust ja tänase olemust:
Karm, napp on põhjamaa valgus.
Regi veavad siin rasked varjud,
valvavad öökullid, hundid.
Sõna krigiseb hammaste all.
Ma ei tea. Ma ei oska siin olla.
Ma külmetan ajaloo käes.
Kõik piirid on puurid,
iga lugu on lukus.
Millest mina räägin on
tolmukübeme tants
põhjatus päikeses.
Tänase suruv olemus sunnib Karevat kordama vana-kreeka filosoofia inimelu sihitust — „kõik on vaid tolmukübeme tants“. Aga samas leiab luuletaja elus ka ülevust:
Motorolleril täiskuu ja tähtede all
oli mõte küll, tähendus, tähtis roll —
ta kihutas, kihutas nagu hull
pöörases hoos ta nihutas pihud,
lahutas laused ja liitis ihud,
valgusevihus rüütas, rüütliks lõi
kujutlusjulguse.
Ja tõesti lööb Kareva oma kujutlusjulguse rüütliks. Ta omapärane stiil kõlab kui mõõgaga raiumine, ta metafoorid on tabavad ja laused lühikesed. Kareva omapära ongi see, mis tõstab tema valitsevast moest kõrgemale, sest kirjanduses, kunstis ja muusikas on omapära see kõige tähtsam eritleja, see ülim väärtus. „Aja kuju“ on mõtlemapanev teos, tumehalli kaanega, mis on kirju paelaga kokku seotud, sest tervest köitest on auk läbi puuritud. Vist mingi uus mood.