Dr. Endel Aruja — In Memoriam

In Memoriam | 08 Aug 2008 | Olev TrässEWR

(Alljärgnev In Memoriam artikkel, mis on pühendatud dr. Endel Aruja elule ja tööle, on tavapärasest märgatavalt pikem . Toimetus leiab, et see on põhjendatud, kuna lahkunu oli siinse ühiskonna üks alustalasid, aga hästi tuntud ka teaduspõllul. Alljärgnev pärineb osaliselt dr. Olev Trässi ettekandest „Dr. Endel Aruja elutöö ja saavutused“.)

Endel Aruja lahkus meist veebruaris 2007, olles jõudnud oma aktiivse ja eduka elutee 97. aastasse. Selles mälestuskirjutises anname ka talle endale sõna varem kirjapandud eluloost.

„Kui aeg täis sai, siis sündis Peeter Adleri sääduslikul abikaasal Kadril (neiup. Wassar) 5. juulil 1911. a. priske poisslaps, kellele Endel nimeks anti. See juhtus Soontagas, Valgamaal, kus Peeter oli põllu- ja veskirentnik ning perekonnas oli juba kaks venda – Elmar ja Villem ja üks õde Alice. Niisiis algaski Endeli teekond maailmas. Ja eluteel on mitu rada: koolitee, tööpõld ja ajaviited…”

Vaatlemegi siis neid kolme rada haruldase töömehe eluteel.

Kooliteed

Endel Aruja koolitee algas sügisel 1918 tollases ühetoalises vallakoolis ja kodus, edasi Patkula algkoolis, siis Tõrva Ühisgümnaasiumis ja viimased kaks aastat Tartu Reaalgümnaasiumis, mille ta lõpetas cum laude 1930.

Sama aasta sügisel astus Endel Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda, mille lõpetas koos õpetaja kutsele ettevalmistava seminariga 1935. Õppetööd ülikoolis võimaldasid stipendiumid ja kõrvalteenistus raamatupidajana. Peale mõnekuulist töötamist sõjaväe ballistikajaamas Tondil kutsuti ta 1936. a Tartu Ülikooli füüsika instituudi assistendi kohale, kus jooksva töö kõrval alustas prof. Perlitzi juhendusel magistrandina uurimistööd röntgenikiirte kristallograafia alal ja saavutas magistrikraadi (mag. sci. math.) 1938. Põhiline saavutus oli nii parema instrumendi ehitamine kui ka selle kasutamine naatriumi omaduste mõõtmisel niisuguse täpsusega, et see on püsinud maailma ühe standardina. Seejärel asus ta tööle Tallinna üle viidud Tehnikaülikooli füüsikalaboratooriumis.

Silmapaistva noore teadlasena sai Endel Aruja 1939. a. British Council’i stipendiumi uurimistööks Cambridge’i ülikooli Cavendish laboratooriumis. Kuna II maailmasõja puhkemise tõttu puudus võimalus Eestisse tagasi pöörduda, pikendati stipendiumi aasta võrra. See võimaldas uurimistööd Cambridge’is silikaatide röngtenikiirguse alal jätkata ja olulist materjali doktori väitekirja jaoks koguda. Vahepeal oli Endel juba siirdunud Newcastle-on-Tyne’I, kus töötas Durham’i Ülikooli King’s College’i füüsikalaboris. Seal osales ta sõjaliselt tähtsa ja salajase aparaadi – raadiolokaatori (radari) arendamise katsetel, pidas loenguid röntgenikiirte alal ja lõpetas töö kõrval oma doktoriväitekirja, mida kaitses edukalt Cambridge’s a. 1943, saavutades Ph.D. kraadi. Nii olemegi jõudnud kooliteede lõpuni.

Tööpõllud

Peale juba nimetatud töö kooliteel leiame Endel Aruja jälle Londonis töötamas instrumentide firma Adam Hilger Ltd. juures (1945-48), kus üheks ülesandeks oli Liberty tüüpi laevade keevituspingete mõõtmiseks kohase röngteniaparaadi konstrueerimine. Hiljem konstrueeris ta samas röngteniseadeldisi ja kaameraid kristallograafia tarbeks. 1948. aastast kuni Inglismaalt lahkumiseni 1962, töötas ta Londoni lähedal Watfordis riiklikus ehituste uurimisjaamas vanemteadurina ja instrumentide disainerina röngtenilabori sisseseadmisel. Mitmesuguste probleemide lahendamiseks konstrueeris ta spetsiaalseid aparaate ja instrumente; neist võiks nimetada kompaktse kõrgtemperatuuri kaamerat. Saabus pakkumine tulla tööle „uude ilma“.

Kindlustanud endale koha Ontario Research Foundation’i juurde, saabus Endel Aruja perekonnaga Torontosse 1962. Siin oli ta ülesandeks tööstusprobleemide lahendamisabinõuna elektrondiffraktsiooni tehnika arendamine röngtenikiirte tasemele. Kui see projekt oli lõpetatud, töötas Endel lühikest aega Toronto Ülikooli keemiaosakonnas ja asus 1965. a. Ryerson’i Polütehnilise Instituudi juurde füüsika ja matemaatika õppejõuna ning laboratooriumi juhendajana. Kuna Ryersonist sai hiljem ülikool, sai Endel Aruja emeriitprofessori tiitli. 1974/1975. õppeaasta sügissemestril oli ta külalisprofessoriks Liibanonis, Beiruti Ameerika ülikoolis; külastas ka Liibanoni naaberriike Lähis-Idas; töötas kevadsemestril Keenias, Nairobi Ülikoolis ning külastas Sudaani ja Egiptust.

Pärast puhkepalgale minekut 1976 viibis ta Canadian Executive Overseas Service’i ülesandel 1979. a. Egiptuses instrueerides naftatorude vabriku personali röngtenikiirte ja ultraheliga keevitusvigade avastamise tehnikas.

Endel Aruja peamiseks teaduslikuks tegevuseks on olnud erialaste praktiliste probleemide lahendamine, eriti just instrumentide ja kristallograafia alal, ning õppetegevus. Tema enda olulisemaks avastuseks tuleb lugeda doktoriväitekirjas püstitatud hüpoteesi chrysotile asbesti kristalli torukujulise struktuuri kohta, mida kümmekond aastat hiljem elektronmikroskoobi abil kinnitatigi. Ta on pidanud ettekandeid paljudel konverentsidel ja tema sulest on ilmunud üle veerandsaja teadusliku publikatsiooni. Sinna lisandub hulgaliselt teisi, eriti eestiainelisi publikatsioone. Neist aga hiljem.

Ajaviited ehk ühiskondlik tegevus

„1976. aasta sügisest algas mu kuldse ea „tegevusetus“. Aga ammu enne seda oli teisi ajaviiteid. Tõrvas hundipoeg, skaut ja siis hundude salgajuht. Kirjutasin kodukoha elust Valga ajalehele. Olin gümnaasiumi kolmandas klassivanemaks. Rakvere kooli protestijatele klassipoolse tervituskirja saatmise järelkajas visati mind koos kahe teise ettevõtlikumaga koolist välja. Peale kevadpühi anti andeks. Kooli vahetamine näis siiski kasulik olevat…”

Nii saigi „ettevõtlikult paha poiss“ Tartusse Reaalgümnaasiumi. Ülikoolis oli ta maakondliku üliõpilaskogu Vavila liige ja esimees, üliõpilaskonna esinduses ja alates a.1934 korp! Rotalia liige; samuti kuulus ta Kaitseliitu.

Tegevusest Londonis, kadunu sõnadega: „Enne sõda ja sõja ajal oli Londonis ja lähemas ümbruskonnas sadakond eestlast. Oli Londoni Eesti Selts, kus koos käis pooleldi pommitatud majas tosin eestlast. Peeti pidusid, kus minulgi tuli lavale tulla. Peale sõja lõppu hakkas tulema „Balti luiki“, nende seas palju eesti tüdrukuid. Kui transportlaevad tulid, mindi nendele vastu ja kui mõni grupp Londonisse toodi, näitasime neile linna ja andsime igasugust informatsiooni. Londoni Eesti Seltsi liikmeskond kasvas 400-ni, igal nädalal oli tantsuõhtu, kuigi poisse oli vähe. Olin kuus aastat LES-i esimees. Palju tegemist oli igasuguste nõuküsimustega – kirjutasin väikese raamatu, hõlbustamaks kohanemist. Kirjavahetus kasvas ca 500 kirjani aastas.“

Endel Aruja oli üks Inglismaa Eestlaste Ühingu asutajaid (1947) ja selle juhatuse liige, samuti üks Londoni Eesti Maja omandamise eestvedajaist. Eestit tutvustava kirjanduse levitamiseks asutas ta väljaande Northern Publications", mille kaudu töötas käsikäes Stockholmis asuvate Balti Humanistliku Ühingu, Eesti Rahvusfondi ja Eesti Rahvusnõukoguga ning levitas nende publikatsioone ja aitas kaasa nende ingliskeelse korrektuuriga. Tema rahvuslikku tööd vääristati Eesti Rahvusnõukogu (Stockholm) poolt 1986. a. tunnustuse ja stipendiumiga.

Dr. Aruja oli ka Encyclopaedia Britannica kaastööline ja kirjutas Eesti ajaloo põhiartikli ning kuue eesti tuntuma riigimehe eluloolised artiklid, mis ilmusid entsüklopeedia 1963. a. väljaandes. Ta koostas ka esimesed paguluses ilmunud eestikeelse kirjanduse valiknimekirjad (1951, 1952) ning hakkas koostama ja levitama Eestit ja Balti küsimusi käsitlevate inglise ja muukeelsete teoste nimekirju, mida saatis raamatukogudele, teadlastele ja teistele. Ta jätkas seda tegevust Torontos.
Aruja kirjutas rea artikleid ja lugejakirju Eesti ja Balti teemadel mitmes Briti ajakirjas, oli eestlaste esindajaks eksiil-liberaalide koondises ja võttis osa mitmest Liberal International’i kongressist, samuti liberaalsete ajalehtede toimetajate koosolekutest, esindades seal Baltic Review’d. Ta võttis osa ka mitme eksiilorganisatsiooni tegevusest.

Ajaviited Torontos

Üsna varsti peale Endel Aruja Kanadasse saabumist kohtusin temaga. Tulemuseks oli, et kutsusin tolleaegse Toronto Eesti Seltsi esimehe vabariigi 45. aastapäeva aktuse kõnelejaks. Kõne oli sisukas ja tõstatas rea olulisi ülesandeid meie rahva edasipüsimise kindlustamiseks ja vabadusvõitluse edukaks jätkamiseks. Rõhutagem, et Endel on ise kõiki oma kõnes esiletoodud põhimõtteid järginud ja sellega oma elu eestlusele pühendanud.

Ta osales ka paljude siinsete organisatsioonide tegevuses – Eesti Maja, Karavani pidustused, Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu (nüüdne Eestlaste Kesknõukogu Kanadas), Balti Föderatsioon, Balti Teaduste Arendamise Ühing (AABS), Kanada Arhivaaride Ühing (CAA), Ontario Arhivaaride Ühingu Balti Komitee (OAA), Suulise Ajaloo Ühing (COHA), Kanada Etniliste Uurimiste Ühing (CESA), Soome-Ugri Uurimiste Ühing Kanadas, Balti Apell ÜRO-s (BATUN), Eesti Teadlaste Ühing Ameerikas, Kanada Eestlaste Ajaloo Komisjon, Korp! Rotalia ja Vana-Andrese Kogudus, kus ta oli pikka aega nõukogu liige. Ta ei ole olnud ainult nende organisatsioonide liige, vaid tegutses juhatuses või muul juhtival kohal. See nimekiri ei ole kaugeltki täiuslik. Näiteks oli lahkunu ESTO ’84 peakomitee abiesimees informatsiooni alal – ülesanne, mis nõudis mitu aastat tugevat tööd. Kõige suurema panuse on Endel Aruja aga andnud eestlusele Tartu Instituudi raames.

Tartu Instituudis

Instituut asutati Tartu College’i akadeemiliste programmide läbiviimiseks 1971.
Põhiliselt tähendas see eestiainelise õppe- ja uurimistöö edutamist ning Eestisse puutuva informatsiooni kogumist ja levitamist. Tegevus muutus märksa hoogsamaks, kui järgmisel aastal võttis sekretäri ameti endale dr. Endel Aruja. Ta lõi peatselt sidemeid teiste sarnaste huvidega organisatsioonidega, ja nii sai temast ka näiteks Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi (Stockholm) kirjavahetajaliige 1974.

Instituudi direktori ja sekretärina on dr. Aruja olnud kogu instituudi töö organiseerija ja koordineerija. Ta on olnud instituudi hingeks ja kahtlemata ka kõige intensiivsemaks töötegijaks. Tema üheks tähtsamaks ülesandeks oli mitmete institutsioonide nõustamine ja vajalike andmetega varustamine. Viimaseid saadi instituudi arhiivist. Selles osas on hinnatud näiteks kaastöö Tartu Ülikooli väljaandele Album Academicum ja „Eesti teaduse biograafilisele leksikonile“.

Aastate jooksul on Aruja avaldanud arvukalt populaarteaduslikke ja poliitilisi ning rahvuslikke probleeme käsitlevaid artikleid. Tema initsiaalide all on ilmunud rida instituudi aruandeid, samuti üleskutseid toetusteks, raamatute hankimiseks jpm.

Endel Aruja hakkas koguma ja Eestisse saatma eestikeelseid raamatuid juba siis, kui polnud veel kindel, kas need vene tsensuurist läbi lähevad. Saadetised olid esimesed Ameerika mandrilt, kuid need ei läinud siis veel teele instituudi nime all. Kuni kitsenduste eemaldamiseni oli Arujal õnnestunud Teaduste Akadeemiale ja Tartu Ülikoolile saata üle 130 raamatupaki. Saadetud raamatute hulk on sellest ajast tohutult kasvanud. Aruja kirjutatud viimase (2006) instituudi tegevuse ülevaate alusel oli instituut kodumaale saatnud 7800 kuupjalga kirjandust. Kui kõik kastid ritta laduda, oleks rea pikkus vähemalt 2000 m või kui mõõtmisviisina kasutada riiulipinda, siis võiks selle pikkus olla 2,4 km!

Ka Tartusse saadetud Lääne kaasaegsete teaduslike ja tehnoloogiliste teatmeteostega ning lääne kultuurisaavutusi käsitleva kirjandusega on aidatud täita Tartu Ülikoolis nõukogude ajal tekkinud lünka. Nende teenete eest nimetas Tartu Ülikool dr. Endel Aruja 1990. a. oma auliikmeks. Samuti on tal TÜ Raamatukogu 200. a. juubeli teenetemärk, aastast 2002, küllap ainsana Kanadas.

Instituudi sekretärina kogus Aruja enda ümber raamatute ja arhiivimaterjalidega töötamiseks vabatahtlikke. Vanurite gruppidele pakutava riikliku majandusliku toetuse saamiseks organiseeris ta olemaolevast töögrupist a. 1985 Bibliograafia Klubi. Selle kaudu saadi mitmeid töövahendeid, mis soodustasid tegevust. Klubi on aastate jooksul kasvanud ja töötab täie hooga edasi, umbes 30-40liikmelise aktiivse perena. Endel juhtis aastaid klubi tegevust nii, et see on kujunenud Tartu Instituudi raames kõige jõulisemaks praktilisi kultuurilisi eesmärke taotlevaks organisatsiooniks Torontos.

Meil on nüüd olemas välis-Eesti suurim arhiiv ja arhiivraamatukogu, seda tänu Endel Arujale, kes on aastate jooksul pühendanud kogu oma jõu ja energia eesti kultuurivarade kogumisele ja säilitamisele – väsimatult ja koos Bibliograafia Klubiga. Endeli suur panus selle eesti kultuuriloos püsiva monumendi ehitamisel on tunnustust leidnud Tartu Instituudi arhiivi ja raamatukogu nimetamisega 1997. a. Endel Aruja nimeliseks arhiiviks ja raamatukoguks!

Teenete eest eestlusele ja Eestile pälvis ta Eesti Vabariigi Presidendi poolt Valgetähe ordeni (1998). Endelil on ka Eesti Rahvusfondi (Rootsis) raud-, hõbe- ja kuldrinnamärgid ning Kanada eestlaste teenetemärk. Ontario provintsivalitsuselt on ta saanud autasu Outstanding Achievement Award for Voluntarism, mis on vabatahtliku tegevuse teenetemärk. Selle pühenduses oli öeldud, et Endel Arujal on nii palju tööd ja tegemist, et tal ei ole aega vananeda!

Perekond

Lahkunu oma sõnadega: „Siin kusagil eksisteeris ka perekond. Abiellusin a. 1953 Londonis Henny Urbeliga. Lapsed – Margus Peeter ja Hille Epp. Marguse õppeala Royal Military College’is oli nuclear engineering, sealt läks ta Kanada lennuväe navigatsioonikooli… Epp lõpetas Toronto Ülikooli mikrobioloogia alal, töötas ühe aasta laborandina, kuid otsustas suunda vahetada ja MBA kraadi taotleda Montreali McGill’i Ülikoolis.“

Abikaasa Henny oli üks neist noortest eesti „luikedest“, kes 1940ndate lõpus üle Inglise kanali lendasid. Seal kohtas ta ilmselt Londoni Eesti Seltsi esimeest... Õnnelikus abielus oli palju ühiseid huvisid, sihte ja saavutusi. Henny lahkus siit ilmast ligi kuus aastat enne abikaasat.

Ka järgmine sugupõlv on Eestile oma panuse andnud, lennates sinna ja tagasi üle ookeani. Margus viibis ligi aasta Eestis ja aitas kaasa vabariigi uue lennuväe loomisele. Epp läks isaga koos Inglismaale ja Eestisse reisima a. 1993 ja jäi sinna tegutsema, küll riigiametis, küll eratööstuses järgmised tosin aastat. Siis tuli ta Torontosse tagasi et isale toeks olla. Nüüd töötab ta isa arhiivmaterjalide kallal.

Oma eluloos kirjeldab Endel veel mitmeid toredaid reise perega ja lastega… „Ja lõpuks, kolmel Eesti külastusel olen oma sünnimaast näinud rohkem kui oma esimese 29 eluaasta jooksul.“

Armas sõber Endel! Rõõm on olnud Sind tunda ja Sinuga koos töötada. Puhka rahus oma viimase reisi sihil! Küll kohtume jälle!

Sügavas kaastundes Epule, Margusele perega, sugulastele kodumaal ja Endeli Korp! Rotalia kaasvendadele auvilistlase lahkumise puhul –

Olev Träss