Googeldades päringuga rahvastikukriis leidsin aasta tagasi esimese kolmekümne viite hulgas enda nime pooltel juhtudest, käesoleval aastal - kolmandikul juhtudest. Googeldades möödunud aastal päringuga rahvastikupoliitika, ilmus Jaak Uibu nimi tulemustesse neli-viis korda, käesoleval aastal ikka neli korda.
Kolmveerand aastat enne valimisi kirjutasin üleskutseartikli "Kel pole rahvastikuprogrammi, hoidku eemale Riigikogust". Poolteist kuud enne valimisi on ehk parim aeg kindlaks teha kuldterminiga rahvastikutaaste, kuidas poliitikud, ametnikud, teadlased ja meediategelased oma kohust on täitnud. On ju rahvastikutaaste see, millega tuleb tegeleda, mida kajastada programmides ja projektides. Googeldame selle mõistega … ja jälle kohtasin enda artikleid kaheteistkümnel korral kolmekümnest! Võimatu on tunnustada sellist olukorda, kus palgalised tegijad oma kohustust ei täida ega kirjuta põletaval teemal. Olen ju ainult autsaider, kes kiibitseb (äkki hoopis kiibistab?) tegijate tegusid ja tegematajätmisi.
Minu teaduslikud uurimistööd mikroökoloogia, onkoloogia ja hügieeni alal on olnud ikka eksperimentaalset laadi ja selle ajel praeguseski töös rakendasin testimist rahvastikualase kompetentsuse kindlakstegemisel. Tulemus - ükski ministeerium ei täitnud (ei osanud täita?) minu palvet selekteerida rahvastikutaastet mõjutavad meetmed netiväljaandes "Inimloomuse tahumata tahud" kahte ossa - tõstavad või langetavad sündimust. Või peegeldus selles osavõtmatus kaasa töötada riiklikus prioriteedis? Kumb on halvem - kas ignorantsus või oskamatus?
Kui Riigikohus leidis, et rahvastikukriisi lahendamine on Riigikogu ja Valitsuse ülesanne, siis olles testinud kõiki valitsuse liikmeid nende võimutasandil, leian, et neil pole vajalikku asjatundlikkust selles. Ülo Vooglaiu sõnul juhtkonna ametialane ettevalmistus on puudulik. Toome näite. Viis aastat tagasi kirjutas mulle Kristina Kallas: Kuna ma isiklikult olen veendunud, et rahvastiku teema on üks ja ainus teema, mis Eesti valitsejaid peaks praegusel momendil muretsema panema ja mis vajab ülikiiret tähelepanu, siis ma püüan teha kõik endast oleneva, et debatt Eesti rahvastiku teemal tähelepanu alla kerkiks, eelkõige eelseisval valimiste aastal. Ja kui võim Kristina ees hakkas juba terenduma, pani ta rahvastikuga kohe puusse, toonitades rahvastiku põhiprobleemina hoopis vastuolu eestlaste ja venelaste vahel. Teine näide ühest teisest Kallasest - seekord Siim Kallasest. Tema kinnitas mulle kirjas kolm aastat tagasi, et eesti rahvas pole seni välja surnud ega juhtu see ka edaspidi, kuid tal pole aega selle tõsise teemaga tegelemiseks. Selles vastuses peegeldub salakaval ultraoptimism, et rahvaga võib lõputult reforme läbi viia ja katsetada, sest rahvas ei hävi. Rahvastikutatistika näitab, et nii see ei ole. Pole siis ime, kui raha maetakse asfalti, betooni, Rail Balticusse ja meelelahutusse, aga mitte rahvuse kestmisse.
Mati Hindi sõnul Eesti identiteedi nõrgendamine ja alavääristamine toimub paljudel tasanditel korraga, alates Vikerraadio talumatult labastest ingliskeelsetest pausilauludest ja lõpetades teaduse ning kõrghariduse ingliskeelestamisega. Minu õnnis ristiisa Veljo Tormis meenutas, et kooritsüklit "Unustatud rahvad" luues oli tal ikka silme ees eesti rahva saatus. Seda ta ütles Tallinna TV jäädvustatud Suure-Jaani kohtumisel 2013.
Illustreerime olukorda Heido Vitsuri 20 aastat kokku võtva kirjaga: Aastal 1995 käis Kalev Katus minu juures. Siis, kui olukord kõige hullem oli. Oli väga mures. Ei huvitanud tema jutt siis kedagi ja ei õnnestunud ka minul siis kellegi huvi rahvastikuprobleemide vastu äratada. Mõni aeg hiljem Aino Järvesoo kutsel püüdsime huvi rahvuse päästmise vastu tekitada ja kulutasime kogu tema raha igasugusteks kampaaniateks mida iganes oskasime välja mõelda täiesti ära. Tulemus oli 0. Ei tundnud asja vastu huvi rahvas, ega ka poliitikud. Ametnikest ma ei räägi. Nemad teevad ja peavadki tegema seda, mida nende poliitilised ülemused käsivad, või siis töölt lahkuma. Ja asemele tulevad uued ja sõnakuulelikumad. Ma ei tea, kas see on ükskõiksus, oma täieliku jõuetuse tunne, probleemi mitte tajumine või veel midagi muud. Näiteks kogu õhtumaa kerkinud probleemidest (allakäigust?) tekkinud halvatus. Kuid praegu muretsetakse üksnes seepärast, kas viimane lahkuja ikka tule kustutab.
Kirjeldatud olukorras pöördusin hiljuti Mailis Repsi kui riigi haridusvaldkonna juhi poole võtta enda peale vastutus ja initsiatiiv rahvastikutaastes kompetentsuse kujundamises erinevatel võimutasanditel. Seejuures tähtis pole mitte ainult Mailis Repsi isiklik panus rahvastikutaastesse, vaid just tema kava presidendikampaanias 25. juulist 2016 - luua EV Presidendi rahvastikupoliitika ekspertkogu. Kahjuks President Kersti Kaljulaid seda ideed üles ei korjanud.
Jaak Uibu D.Sc., Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant
17. jaanuaril 2019
Linke samal teemal:
http://meediapank.ee/teema/jaa...