Tere, armas eesti rahvas!

Jah, mul on ebamugav seista siin silm silma vastu, näoga teie poole. Aastaid olete näinud mind selja tagant vaadates mu ameti tõttu. Aga seekord pole mu ülesanne kiita kallist Eestit ainult ilusate laulude ja kõlavate viisidega. Seekord olen teiega üheskoos siin ühel eesti mõtlemise suveräänsel pinnal. Siin, kus tohime rääkida ka karmimate sõnadega, kui need luulekeeles esinevad.

Mis siis on need karmimad sõnad?

Tsiteerin EKN'i esimehe Avo Kittaski sõnu Eesti Elus # 24: „Kodumaa kauakestev okupatsioon on murdnud meie kaasmaalaste enesekindluse. Vanemad kaasmaalased elavad ikka veel endiste nomenklatuuriametnike mõju all, kes enne taasiseseisvumist olid jõukohtadel. Praegust olukorda aitaks leevendada endiste punavõimu tegelaste väljavahetamine uue rahvuslikult meelestatud isamaaliku valitsuse ja uue riigivanema poolt /.../ eriti nüüd, kus oleme suutnud saada NATO ja Euroopa Liidu liikmeks.”

Ja meie oleme täna siin teelahkmel — oleme nende mõtete poolt või vastu. Erapooletuks jäämine pole võidupüha mentaliteet. Aga sügavas südame põhjas ootame ja loodame kogu eesti rahvale võite paremaks tulevikuks.

Meie aupeakonsul Laas Leivat lisab: „Eesti tulevik oleneb paljuski sellest, kui enesekindlad ja vaimselt iseseisvad me oleme. Kui meie ka võõrsil ei väsi ega pea kalliks anda oma eesmärkide teenistusse oma julgust ja vaeva. /.../ Võidupüha olgu meie kõigi võitluste ja võitude — nii eilsete kui tulevaste — tähistamise päevaks.”

Mäletan selgesti päeva, kui Toronto Eesti Meeskoor kutsus värskeid immigrant-eestlasi Massey Hall'i. Ja mis oli meeste esimesed lauldud sõnad? „Me Eestile täna siin truudust vandugem.“ See oli üle 50 aasta tagasi.

Küsin täna (kindlasti mitte provotseerimisi) siin Seedrioru omaperemehelikus atmosfääris: kas paljude positiivsete sündmuste ja saavutuste valguses on meie veri läinud 50 aastaga vedelamaks? Vastan ise: ei ole, aga vabadusevõitluse vormid on muutunud ja häda meile, kui me ajaga kaasas ei käi!

Ajaga? Kui mul õnnestus 1992. a. Vabaduse väljakul Tallinnas juhatada RAM-i, meie koorimuusika Rolls Royce'i, lauldes eesti rahvale „Nii tugevad kui kaljud suures meres” – oli tunne, et iseseisvuse pühapäev on ukse taga. Muidugi, iga laps teadis, et vene okupatsioon oli meie maa nii paljaks röövinud, et meil polnud võimalik Eesti ülesehitamist alustada enam nullist, vaid sügavalt miinustest.

Võib-olla on siin põhjus, miks mõni on juba kaotanud närvi, et asjad pole tagasi 1939. a. tasemel. Okupatsioonide haavad (mitmuses!) olid sügavad. Hitlerlased lõid küll esimese hooga kommunistid välja, aga jätsid kogu natsionaliseeritud majandussüsteemi oma valitseda, natsionaliseerides venelaste poolt juba natsionaliseeritud eesti majandusliku elujõu.

Vahemärkusena – mu isale anti tema ettevõtete „õigused” tagasi siis, kui Sinimägedes ja Emajõe joonel meie sõdalastel oli kaks ülesannet korraga: katta saksa vägede Eestist taandumist ja vältida Eesti okupeerimist punaarmee poolt.

Kohtasin 1941. a. Tallinnas hambuni relvastatud metsavenda, hilisemat arhitektuuriprofessorit Ants Elkenit. Suur oli tema ja meie kõigi pettumus, kui sakslased deklareerisid, et Saaremaa vabastamine on nende „privaat angelegenheit”. Eestlased andku oma relvad ära!

Kolm aastat hiljem, kui ameerika söök ja saapad hakkasid punaarmee löögijõudu parandama, oli hitlerlastel järsku suur vajadus meie noorte meeste järele, et katta saksa vägede väljatõmbamist Baltimaadelt Endsiegi suunas.

Aga see, mis sündis Sinimägedel ja Emajõe joonel, andis nii mitmelegi veel mitte natside rataste vahele jäänule minuti mõtlemisaega – mis nüüd edasi? Tänu sellele mõtlemisajale oleme meie siin võõrsil kogunud julgust ja indu aina kõvemini lüüa kella sellele ülekohtule, mida suurvõimud ei viitsinud või ei söandanud näha mais 1945. Me soovime, et Eesti riigi juhtimine oleks eestlaste käes.

Uurides meie praeguse riigikogu koosseisu selgub, et 1/3 on olnud kompartei liikmed. Teame väga hästi, et nii mõnigi mittepoliitiline positsioon nõudis komparteisse astumist. Mul pole veel läinud korda hankida seda sõnastust, mida pidid ütlema need, kelledele kompartei pilet usaldati. Oleks põnev lugemine.

Peale kapituleerumist läänevõimudele viisid sakslased Saksamaal ise läbi nn denatsifikatsiooni kohtuliku kurna. Ja siis läksid päevakorras edasi. Muidugi – ameeriklased lükkasid ruttu kõik nende tehtud pommitrahterid dollareid täis. Tükk aega nimetati seda efekti Wirtshcftswunder'iks. Kas keegi teab, kui palju Ameerika dollareid tõi punaarmee okupeeritud ja läänevõimude poolt Stalinile kingitud Euroopasse? Siit saaks meie õppetool mitmeks magistri- ja doktoritööks asjalikku ja ajalooliselt magusat materjali.

Aga see pole mu tänase jutu tuum. Tahan veelkord peatuda atmosfääril, mis näib valitsevat Toompeal. Riigi Teatajas juba 1998. a. ilmunud Riigikogu liikme ametivandes öeldakse: „Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Nimi. Allkiri. Kuupäev.“


Terve rida isikuid pidid mitmele ametikohale nii riigi -kui omavalitsusorganites tööle asudes (ametikohad on täpselt nimetatud) andma kirjaliku süümevande, mille tekst kõlab järgmiselt: „Annan vande, et ma ei ole olnud Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure või vastuluure teenistuses ega ole osalenud (eesti) kodanike jälitamisel ja represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse või Eesti Vabariigi riigi- või kaitseteenistuses olemise eest.”

Kordan: ... ei ole osalenud (eesti) kodanike jälitamisel ja represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse või Eesti Vabariigi riigi- või kaitseteenistuses olemise eest. Aga tänaseks on see klausel juba paar aastat oma kehtivuse kaotanud – uut ega paremat pole loodud.

Kas siit tuleks vahest rohkem kui piisavalt materjali Mart Laarile, kes lubas platsi puhastada?

Loodame, et sellest segametsast Toompeal ja mujal Eesti administratsioonis võsa lõpuks välja puhastatakse valimiskastide kaudu, nii et tarbepuu saaks veel paremini võrsuda.

Olgu meil tarkust ja energiat, et me suuga ei teeks suuri linnu, vaid tooksime oma poliitilised soovid kindlalt otse Eestisse –ka hääletuskastide kaudu nii siin kui seal.

Küll meil on siis asja taas tulla Võidupüha tähistama ka siia — Seedriorgu ja põrutada suu ja puhta südamega: „Kaunimad laulud pühendan Sull'...!“

Märkmed: