Meie seast on lahkunud dr. Silvia Meema. Silva, nagu eesti ühiskond teda tundis, sündis Tallinnas 19. septembril 1923. Isa Johannes Veerus oli insener ja ema Olga oli kooliõpetaja. Silva lõpetas Elfriede Lenderi Gümnaasiumi venelaste ajal ja astus 1942.a. Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Siis oli juba sakslaste aeg ja oli mitmeid raskusi — auditooriumid olid külmad, aknad olid purunenud ja toit oli kupongide peal. Vaatamata sellele leidis Silva energiat ja aega mängida kaasa Tartu akadeemilises võrkpallurite naiskonnas, kus 1942/43 talvel tulid nad Eesti meistriteks. Samas naiskonnas mängisid hiljem Torontosse kolinud dr. Helga Ast ja Helena Tiidus.
Päev enne Tallinna langemist 1944.a. septembris põgenes Silva koos oma vanematega ning noorema õega Poolasse, kust mõne kuu pärast sattusid edasi Lübecki inglise tsooni. Seal õnnestus Silval saada luba astuda Hamburgi Ülikooli arstiteaduskonda. Sel ajal sai Silva jälle kontakti oma Tartu aja kavaleri ning arstiteaduse klassivenna Heldur Meemaga, kes oli sattunud Rootsi. Kirja teel kihluti ning tänu ühe tuttavale Rootsi välisministeeriumis sai Silva loa immigreeruda Rootsi, kus Silva ja Heldur abiellusid juunis 1946.
Stockholmis õnnestus Silval saada koha ühes laboratooriumis, mis avas talle võimaluse astuda Karolinska Instituuti Stockholmis, kus Silva õppis edasi arstiteadust, lõpetades 1951. aastal.
Vahepeal oli sündinud tütar Ann. Pere otsustas immigreeruda Kanadasse, kus dr. Heldur Meemal oli juba töökoht ootamas Toronto Western haiglas röntgenoloogia osakonnas. Perekond jõudis Torontosse mais 1952.
Silval õnnestus saada koht Orillias puuetega laste haiglas (Ontario Hospital School). Siis tuli praktika Toronto General haiglas ja peale eksamite kirjutamist 1955. aastal sai Silva arsti täisõigused Kanadas. Sellega oli arstiteadust õpitud neljas riigis neljas erinevas keeles.
Peale poja Karli ja siis tütre Kersti sündimist jäi Silva mõneks aastaks koju peret kasvatama. Vahepeal oli ta abikaasa dr. Heldur Meema alustanud uurimistöid osteoporoosi alal ning leiutanud uue meetodi luude tiheduse mõõtmiseks, mis äratas suurt tähelepanu. Silva läks 1962.a. sügisel tööle oma abikaasa assistendiks. Koos taotlesid nad toetusi Medical Research Council of Canada kaudu. Silva tegeles silmapaistvalt uurimistega, mis näitasid, et östrogeeni puudumine oli üks olulistest teguritest naiste osteoporoosis.
Dr. Heldur ja dr. Silvia Meema koosuurimiste tulemused ilmusid enam kui 35-s teaduslikus artiklis rahvusvahelistes meditsiinilistes ajakirjades, näiteks American Journal of Roentgenology, Archives of Internal Medicine ja Journal of Radiology. Nad esinesid koos kongressidel üle maailma.
1976.a. määrati Silva Toronto Ülikooli arstiteaduskonna aulektoriks.
Toronto eesti akadeemilises ühiskonnas oli Silval suur panus. Ta võeti vastu Eesti Naisüliõpilaste Seltsi Toronto koondise tegevliikmeks 1972.a. Silva oli aktiivne seltsi tegevuses, tegutses tihti kirjatoimetajana ja oli seltsi abijuhataja aastal 1988/89. Ta elas huviga kaasa põnevatele aegadele Eestis ja ka Eesti Naisüliõpilaste Seltsi taasasutamisele Tartus.
Mais 1974 aastakoosolekul määrati ta ENÜSi esindajana Tartu College’i nõukogusse. Edumeelne ja intelligentne Silva oli ideaalne kandidaat sellele kohale. Aastal 1988 valiti ta Tartu College’i abiesimeheks — amet, mida Silva kandis kuni 1995.a. juunini, kui ta oma Tartu College’i töö lõpetas.
Silvat valiti 1976.a. Tartu College’i esindajana Tartu Instituudi üheks direktoriks, kust temast sai ka 1983.a. instituudi abiesimees. Silva, koos oma abikaasa dr. Heldur Meemaga, võttis sagedasti osa instituudi arvukatest loengutest ja mõttevahetustest.
Tänu Tartu College’i majanduslikule edule oli võimalus tõsiselt mõelda eestiainelise õppetooli rajamisele Toronto Ülikooli juurde. Selle saavutamiseks loodi Eesti Õppetooli Sihtasutus, mis jätkas juba alustatud läbirääkimisi Toronto Ülikooliga. Silva oli üks asutaja-direktoritest, kui 8. märtsil 1986 avati Chair of Estonian Studies — nüüdse nimega Elmar Tampõld Chair of Estonian Studies.
Lisaks kõikidele nendele ülesannetele oli Silva mitmeid aastaid ka Tartu College’i esindaja Akadeemilises Kodus ja Tartu College’i majanduskomitees. Dr. Silva Meemal oli Tartu College’is mitu ametit, sest ta oli naine, keda usaldati ja austati. Ta oli isik, kes tundis oma tegevusest rõõmu ja hindas Tartu College’i panust eesti ühiskonnale. Ta oli tõeline eeskuju akadeemilistele naistele.
Silva lõpetas oma uurimistööd 1982.a. ja läks oma kutselisest tööst erru. Siis võttis ta ette suure projekti, et uurida ja jäädvustada oma perekonna ajalugu. Sellest valmis kolmeköiteline saaga. Tema huvide hulka kuulusid ka kunst, teater, ooper ja antiikhõbe. Eriti südamelähedane oli kohalike metsalillede arendamine perekonna Jõekääru suvilas.
Kuigi Silva lahkus siit maailmast 31. märtsil 2009, oli ta mitu aastat raske haiguse tõttu ühiskonna tegevusest eemale jäänud. Eesti Naisüliõpilaste Selts ja ka Tartu College on kaua tundnud puudust oma armsast vilistlasest ja direktorist.
Avaldame kaastunnet perele. Silva oli 62 aastat dr. Heldur Meema armastatud abikaasa. Teda jäävad ka leinama lapsed Ann (Aivo), Karl ja Kersti (John) ning lapselapsed Paul-Erik, Jüri, Leila, Ryan, Kyle, Tyler ja Bryant; õde Malle, tema abikaasa Leo ja õetütar Silvia Genfis ning sugulased Eestis.
Puhka rahus, armas Silva! Sinu nimi ja sinu teened elavad igavesti meie akadeemilises ajaloos.