Vello Soots tegutses aktiivselt ja juhtivalt nii eesti kui kanada ühiskondades oma nooruspäevist alates kuni lahkumiseni. Tema tegevus eesti ühiskonnas hõlmas skautlust Lembitu Maleva ridades, Kotkajärve Metsaülikooli selle algusest peale ja mitmekülgset akadeemilist tegevust. Tuleb mainida Tartu College’it, Tartu Instituuti, korp! Sakalat ja Akadeemilist Kodu, samuti Tartu Ülikooli toetamist Sihtasutuse konsulina ja Tartu Ülikooli Fondi direktorina.
Kanada ühiskonnas võib skautlusele lisada Vello juhtiva tegevuse Ontario Naturalistide Föderatsioonis ja Mükoloogia Ühingu esimehe ametis paljude aastate jooksul, samuti tema kutselise tegevuse füüsika ja energeetika vallas.
Selle mitmekesise tegevuse hulgas leiame kooskõla ja ühtsust: on ju skautlus lähedane loodusearmastusele, nagu ka teaduslikud ja akadeemilised ettevõtmised ning korporatiivne organiseerimine. Ja muidugi õpetamine – olgu siis tegemist skaudipoiste või üliõpilastega.
Vaatame lähemalt selle tubli eesti mehe tegusid ja saavutusi tema 1. surma-aastapäeval.
Vello Soots sündis 10. jaanuaril 1937 ja lahkus meie hulgast 18. jaanuaril 2009, olles just ületanud 72. eluaasta piiri. Ta saabus Rootsist koos ema ja vend Üloga Torontosse 1950. a., omandas siin keskhariduse ja astus Toronto Ülikooli. Ta õppis matemaatika- ja füüsikateaduskonnas ning lõpetas selle cum laude B.A. kraadiga 1959. Sellele järgnes magistrikraad Illinois’i Ülikoolist USAs. Vahepeal oli Vello ka stipendiaat Soomes. Torontosse tagasi jõudes oli ta järgmine suur saavutus doktorikraad füüsikas a. 1964 Raman-spektroskoopia alal. Järgmised 5 aastat töötas ta abiprofessorina Toronto Ülikooli füüsikaosakonnas ja hiljem Ontario Transpordiministeeriumis. Seal tegeles ta eriti energeetikaküsimustega, olles vastava planeerimisosakonna juhataja.
1950ndail aastail oli Vello organisatsiooni Eesti Üliõpilaskond Torontos esimees, 1960ndail Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu (nüüd EKN) valitud liige ja rahvuspoliitika toimkonna juhataja, samuti üks Kotkajärve Metsaülikooli asutajatest. Vello oli Tartu Instituudi direktor, Tartu College’i nõukogu liige ja selle esimees oma viimased 10 aastat.
Skautlus
Vello liitus väikese poisina välis-eesti skautlusega Lundis, Rootsis. Jõudes Kanadasse, astus ta Lembitu lipkonda. Vello oli n-ö sündinud juht, juba 15-aastaselt sai temast Ümera skautrühma abijuht ja 19-aastaselt rühma juht. Aastatel 1960–71 oli ta lipkonna juht. Tollal oli Lembitu lipkond oma 175 liikmega suurim üksus Eesti Skautide Liidus. Kui loodi Skautüksus Lembitu Malev, kandis Vello vajaduse korral mitmeid juhi kohustusi. 1989-1995 oli ta maleva vanem. Vello oli alati aktiivselt seotud poiste tegevusega ning juhtis mitmeid laagreid Kotkajärvel jm.
Vello suurim armastus oli aateline töö poistega ja nende õpetamine. Ta õpetas paljude perede poisse, kes said hiljem isadeks ja siis juba nende poegi. Ta korraldas aastaid kanuuretki Algonquin Pargis, sealsed seiklused ja elamused olid kuulsad üle linna. Vello skauditarkused ja oskused, mida ta andis edasi sadadele või isegi tuhandetele poistele, olid asendamatud.
Ta on olnud mentor paljudele noortele juhtidele. Nii on ta kõigi elusid rikastanud.
Vello teeneid eesti skautluses tunnustati nooremskautmasteri tiitliga 1956. a. ja skautmasteri nimetusega 1966. Talle omistati Põhjatähe III järk – 1968, II järk – 1973 ja I järk – 1988. Aastal 1978 lõpetas Vello Metsamärgi kursuse. Lipkonna poolt on teda vääristatud Lembitu Kuld Sõlega 1966 ning Lembitu Kuld Ristiga aastatel 1974 ja 1999. Scouts Canada tunnustas teda autasudega Medal of Merit with Bar (2003) ning Long Service Medal – 50 aastat (2006).
Metsaülikool, MÜ
1966. a. sügisel peetud noorteorganisatsioonide koosoleku protokollist selgub, et seal esindasid Lembitu lipkonda Vello Soots ja Olev Träss. MÜ kavandamise gruppi valiti mõlemad, ühest sai juhataja, teisest abijuhataja. Nii töötasime koos seoses MÜga ja ka mujal tublisti üle 40 aasta. Vello panus nende aastate jooksul on olnud tohutu. MÜ sihtide seadmise ja tegevuse kavandamise juures oli see tihti otsustav.
Grupi koostöö laabus hästi ja esimene kursus toimus 1967. a. Kui juhataja viibis Euroopas, võttis Vello kõik tema ülesanded oma õlgadele. MÜ’69 õnnestus hästi. Hiljem täitis Vello vajalikke ülesandeid ja juhatas veel mitut MÜ programmi. Kui midagi oli jäänud tegemata, siis võis alati olla kindel, et kohusetundlik ja abivalmis Vello päästab olukorra.
Muude ülesannete tõttu, eriti peale Tartu College’i nõukogu esimehe kohale asumist, tõmbus Vello igapäevaülesannetest tagasi, kuid hoolitses ikka edasi paljude asjade eest. Näiteks olid nimesiltide puukettad kuni möödunud aastani tema lõigatud. Vello loodusearmastus ilmnes ka MÜs, kus ta juhatas aastaid loodusmatkade õpetlikku huviringi.
1984. a. ilmus Kotkajärve Metsaülikooli album. Suure osa kolleegiumi tööst tegi ära just Vello – nii sisu osas kui tehniliste murede lahendamisel. Ka järgmine album, mis ilmub sel aastal, sisaldab palju Vello poolt ette valmistatud materjali, sh MÜ mitmekümne aasta programmide koondamine, kontrollimine ja kompuutrisse sisestamine.
Lisaks oma panusele juhina, kavandajana ja lektorina on Vello Soots olnud üks MÜ piiride laiendajaid Soome, Rootsi ja Eestisse. Vello on Kotkajärve Ülikolli, MÜ ‘audoktori’, sümboli omanik.
Tartu – College, Instituut, Ülikool
Tartu nime all on kindlasti Tartu College’i tegevuse juhatamine olnud kõige suurem ja tähtsam ülesanne. Vello ja nõukogu juhtimisel on TC tegevus arenenud edukalt nii majanduslikult kui ka mitmete programmide rakendamisel. Vello käe all on tehtud ümberkorraldusi ja täpsustusi. Nii on Kotkajärve Metsaülikool nüüd Tartu Instituudi suveprogramm.
Peale dr. Endel Aruja lahkumist Tartu Instituudi sekretäri kohalt said Vello kui TI direktori ja TC-esimehe soovitusel vajalikud ümberkorraldused edukalt läbi viidud. Varem tegutses ta ka TI registrari, st tegevusprogrammide korraldajana. Samuti aitas ta TI Bibliograafia Klubi tegevusele hoogsalt kaasa koos abikaasa Pat Burchell’iga. ( TI on College’i akadeemiline osa, hoolitsedes TC-i akadeemilise tegevuse eest.)
Ka Tartu Ülikool hindas Vello Sootsi tegevust kõrgelt ja Ülikooli Sihtasutus palus Vello oma konsuliks, oma esindajaks Kanadas. Seoses sellega palus ka Tartu Ülikooli Fond (Torontos) Vello oma üheks direktoriks. Neid ülesandeid täitis ta ligi 10 aastat.
Dr. Vello Soots oli korp! Sakala auvilistlane. Ülipilase eas oli ta Sakala konvendi esimees ja peatselt vanamees, kus noorte õpetamine oli samuti oluline. Hiljem oli ta korp! Sakala esimees ja esindaja mitte ainult TC-i nõukogus, vaid ka viimase juures tegutsevas Akadeemilises Kodus (AK). AK on organisatsioon, mis ühendab kõiki eesti akadeemilisi organisatsioone koostööks ja korraldab ka ühisüritusi.
Kallis sõber, Vello! Sinust jäävad särama eeskuju, teened, saavutused ja sõprus!
Puhka rahus! Küll kohtume jälle.
Dr. Vello Soots – In Memoriam
In Memoriam | 22 Jan 2010 | Olev TrässEesti Elu
In Memoriam
TRENDING
