2. mail toimunud Kanada föderaalvalimised lõppesid ajaloolise puändiga, mida ka kõige targemad pead ei osanud ette näha. Kui konservatiivid ja uusdemokraatid (NDP) nautisid võidurõõmu, olles saavutanud vastavalt 167 ja 102 parlamendikohta, tuli kahel ülejäänud suuremal parteil – liberaalidel ja Bloc Québécois’l (Bloc) kogeda kaotuskibedust. Nii Bloc’i juht Gilles Duceppe kui liberaalide liider Michael Ignatieff ei osutunud valituks uude parlamenti ning teatasid oma tagasiastumisest parteijuhi kohalt. Konservatiivid saavad aga peaminister Stephen Harperi juhtimisel lõpuks ometi võimaluse enamusvalitsuse moodustamiseks. NDP on Jack Laytoni juhtimisel nüüdsest ametlik opositsioonipartei.

Et igal parteil on oma „esindusvärv“, muutus Kanada tavapärane punane-sinine (konservatiivid ja liberaalid) poliitiline värvispekter eelmise esmaspäeva õhtul kardinaalselt, nimelt suuremalt jaolt siniseks ja oranzhiks (konservatiivid ja NDP). Anna Mehler Paperny kirjutab 4. mai Globe and Mail’is, et äsjaste valimiste järel kujunenud värvikaart annab selgelt ja piltlikult teada, milline partei kus domineerib.

Pole kahtlust, äsjased valimised on senise föderaalpoliitika pööranud pea peale, kuid alles edaspidi selgub, millised on selle „maavärina“ tõelised tagajärjed.

Suur punane telk jäi tühjaks

Michael Ignatieff kutsus oma valimiskampaania kestel pidevalt valijaid liberaalide poolt hääletama ehk nn suurde punasesse telki, kus olevat kõigile lahedalt ruumi. Ta kõneles nähtavasti aga kurtidele kõrvadele või ei usaldatud teda, sest valdav osa valijaist andis oma hääle konservatiividele ja NDP-le. Liberaalide 34 kohta 308-liikmelises parlamendis oli ootamatu, isegi piinlik tulemus, mida pole kunagi varem juhtunud.

Meedias on avaldatud arvamust, et liberaalid võiksid ellujäämise nimel ühineda NDP-ga kahel põhjusel. Esiteks – Kanada poliitiline maastik vajaks tasakaalustavat keskjõudu ja teiseks – NDP-lastest kandidaatide hulgas on palju noori ja poliitiliste kogemusteta saadikuid, keda liberaalide ridades leidub aga arvukalt. Kahel parteil oleks siis suures punases telgis küllalt ruumi tegutsemiseks.

Kolumnist Mike De Souza kirjutab, et liberaalid võiksid lõpetada messianistliku juhi otsingud ja pigem keskenduda sellele, mida on valesti tehtud (Ottawa Citizen, 4.05). Küllap on juhil siiski oluline roll partei palge kujundamisel. Kaks viimast liberaalide juhti pole ilmselt oma ülesannete kõrgusel seisnud. Ei Stéphane Dion ega alles 2005. a USAst Kanadasse saabunud Igantieff pole suutnud kanadalasi veenda oma partei poliitilistes eelistes. Partei maine taastamisele võib nüüd kuluda aastaid.

Harperi võidu saladus

Peaminister Stephen Harperi kampaania oli vaoshoitud – ei suuri ootamatusi ega dramaatilisi samme. Calgarys toimunud pressikonverentsil ütles ta: „On üks asi, mida ma olen õppinud – rahvas ei armasta üllatusi. See on põhjus, miks me kavatseme liikuda edasi sellega, millest kanadalased aru saavad ja millega nad rahul on.“
Jäi mulje, et Harper kasutas osavalt (ja olenevalt publikust) võimalusi eelarves esitatud kanadalastele leevendust pakkuvate meetmete propageerimiseks. Kindlasti oli võidu sepistamises aga oma osa ka Harperi kogemustel, veenmisjõul, heal esinemisel ja isiklikul sarmil. On ka arvatud, et vastaste pihta lennutatud negatiivne reklaam tabas seekord märki ja kallutas valijate eelistusi.

3. mai ajalehes National Post võrreldi Stephen Harperit liberaalide endise juhi ekspeaminister Jean Chrétieniga. Mõlemate mandaat enamusvalitsuse moodustamiseks oli lähedane (vastavalt 39,7 ja 40,2%). Sellest järeldati, et kanadalased hindvad ja toetavad mõlemat poliitikut enam-vähem võrdselt. Samas tõdeti, et nad on väga erineva karisma, ambitsioonide ja maailmavaatega poliitikud.

Harperi võidu suurimaks põhjuseks on ilmselt kompetentsus, sest ta on tasakaalukalt ja kindlalt riigilaeva tüürinud läbi majandus- ja finantskriisi ning majanduse, eriti tööhõive olukorra seadnud ka oma tulevase valitsuse prioriteediks. On hämmastav, et 16% Ignatieffi tulistest toetajatest eelistas Harperit peaministrina. Ajal, mil Kanada võitleb ikka veel majandussurutise järelmõjudega, näevad paljud just konservatiivide enamusvalitsuses oma kaotatud paradiisi potentsiaalset taastajat.


Mitte ainult NDP ideoloogia

Hoolimata tervislikest ja muudest probleemidest suutis Jack Layton jääda kogu kampaania vältel optimistiks ja juhtida oma partei võidukasse finishisse. Ehkki temast ei saanud peaministrit, õnnestus tal seljatada liberaalid ja Bloc. Paljud peavad Laytoni edu saladuseks rahvale vastuvõetavat ideoloogiat. Mõned vaatlejad arvavad aga, et Laytoni ja NDP edu põhjuseks polnud mitte niivõrd vaesemale elanikkonnale orienteeritud ideoloogia kui asjaolu, et valijad tunnevad antipaatiat parlamendis pikka aega valitsenud mürgise atmosfääri vastu, kus vähemuses olevad parteid ei suuda leida mingit konsensust peaministri parteiga ja käib alatasa nääklemine. Valijaid ei huvita filosoofilised voolud ja targutused, nad soovivad, et parlament ja valitsus oleksid töövõimelised.
•••
Valimised 2011 on möödas. Opositsioon, eriti liberaalid lootsid nende pealesurumisega lausa katapuldina esile paiskuda ja haarata valitsemise ohjad, mida aga ei juhtunud. Vastupidi, konservatiivid väljusid nendest valimistest võitjana ja muidugi ka NDP. Nii saagisid siis liberaalid ja Bloc oksa, millel nad istusid. Aga tagantjärele tarkus ei maksa teadupärast midagi.

Eelarve heakskiitmisega ei tohiks parlamendis enam probleeme ette tulla ja valitsus saab hakata kavandatut ellu viima. Harper on lubanud uue parlamendi peatselt kokku kutsuda. Juba enne seda selgub uue valitsuse koosseis.

Märkmed: