Nüüd ma siis tean. Tean, mida arukas inimene ammu võinuks teada/taibata. Et muist luulet on ainult silmaga nauditav, mitte mõeldud valju häälega lugemiseks, selle tarkuse olen ammu jõudnud üles korjata. Aga et on luulet, mis vajab täielikuks lahtimõtestamiseks helitausta, see jõudis alles äsja pärale. Mitte et Reet Posti luulel oma mustvalges mulgikuues midagi viga oleks, aga ikkagi olen õnnelik, et kaanel lehviva trikolooriga luulevihik ja heliplaat käsikäes tulid ning vaikselt mu hingeuksele koputasid.
Vaadelgem esiotsa siiski mõlemaid eraldi. Luulekogu on jagatud kahte ossa: endis- ja nüüdislaulud. Jaotus tundub olevat rohkem autori enda jaoks – tegu on valikkoguga ja endislaulud näikse olevat varem avaldatud. Lugejale mõjuvad nad küllaltki sarnastena. Ehe tundeluule, kus domineerib kodumaa ja kodutunnetus, mis eriti murdeluule puhul (autor on veendunud mulgi patrioot) tugevalt välja lööb. Palju leidub ka intiimseid vestlusi lähedaste inimestega, mis nagu nõuaksid vaatlemist diskreetselt distantsilt. Jõulised tõusud ja mõõnad puuduvad, kogu luuleõieline peenravahe ootab kikivarvul läbi kõndimist.
CD-plaat on valik Reet Posti luulest, mida vaheldumisi loevad Karmela Tennemaa ja Indrek Sammul. Musitseerib Triin Normanni helikvartett, solistideks Helin Arumets, Kaia Köörna ja Kadi Kosk. Siin kerkib esile autori luule teine ja jõulisem dimensioon. Muusikaga kõrvuti ning kohati selle taustal langeb lausutud sõna raskelt ja mõjuvalt kuulaja teadvusse, settub ning kinnitub tundeerkude seinte külge. Etlejad on igati tasemel, seda on ka muusikud, kõik valikud on õnnestunud ning autori poolt intelligentselt dirigeeritud (unustasin mainida, et Reet Post on ka plaadi koostaja). Tunnustust väärib helimeister Jan Viileberg, sest ka tehniliselt on salvestus esmaklassiline.
Kuigi vaid osa loetud luulest on pärit kõnealusest kogust, ei suuda ma hoiduda vaatlemast mõlemat korraga kui samanimelise muusiku ja poeedi meeltülendavat duetti. Selliseid lisapühapäevi võiks meie argiellu rohkem pudeneda.