Sisukas ja kauni kujundusega raamat, mida pärast hoolikat lugemist ei raatsi ikka veel käest panna, on nagu moodne muinasjutt. Ei, mitte siiski tuhkatriinulugu, kuigi see võrdlus ahvatleb. See on kahe kunstilembelise inimese pikk jalutuskäik läbi rahvusvahelise muusika roosiaia, kus generatsioonipikkune vahemaa ei takista käest kindlalt kinni hoidmist.
Jalutajad on abielupaar, mõlemad muusikateadlased, üks ka helilooja. Jalutuskäigu algatas Tema Püha Majesteet juhus, lõpp on veel saabumata, kuigi üks kõndijaist väsis juba ligemale viisteist aastat tagasi. Leo pidas oma eluajal päevikut, Sirje teeb seda tagantjärele, tõestamaks, et käest on võimalik hoida ka üle Hadese sulgunud värava.
Ei aita, pean tagasi pöörduma tuhkatriinumotiivi juurde, kuigi loos puuduvad kadedad kasuõed ja kuri võõrasema. Kui Leo Normet ja Sirje Vihma esmakordselt kohtuvad, on esimene 53aastane konservatooriumi õppejõud, teine temast 32 aastat noorem klaveriõpilane. Veidi enam kui aasta hiljem on nad abielupaar. Vahepeal tuleb Leol end lahutada oma eelmisest naisest, kes oma suhtumises Sirjesse lahedalt mahub nii kasuõe kui võõrasema rolli. See on aga kõrvaline asi. Kristallking on Sirjele paras ja tagasihoidlik korter Viljandis kauni vaatega järvele asendab kuningalossi.
Leo Normet kuulub nende inimeste hulka, keda tavatsetakse nimetada „vana kooli meesteks“. Läbinisti härrasmees, tunneb ta end mugavalt nii salongis kui vaimuinimeste seltskonnas, kuhu ta ise lugupeetud ja hinnatud muusikapedagoogina kuulub. Ta elab sageli oma maailmas, kuna Sirjel tuleb tegelda olmemuredega. Neid seovad aga tihedalt vaimsed huvid. Koos liigutakse palju aristokraatlikus seltskonnas ja puututakse kokku ka välismaiste muusikute ning teatri- ja kirjandusinimestega. Neil õnnestub ka sooritada välismaareise, näit. Soome, Rootsi, USAsse ja Kanadasse.
Kuigi raamat on varustatud rohke fotomaterjaliga, pole see mingi coffee-table book ajaviiteks sirvimiseks. See annab hea ülevaate Eesti kultuurielust teatud perioodil, mis hõlmab nii nõukogude kui uut iseseisvuse aega. Ja sellest õhkub nii vaimsust kui inimlikku soojust. Muinasjutuprints heidab hinge kolmandal jõulupühal oma tuhkatriinust armsama käte vahel. Täpselt kaksteist aastat hiljem valmib raamatu käsikiri.