Aga nii paljud, kes Tema vastu võtsid, neile andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks.“
Joh. ev. 1:12,13
Päevad ja nädalad kulgevad ja taas seisame sellel pühitsetud lävel, et vastu võtta Jumala Poega, kelle inimene asetas karedatele õlgedele Petlemma sõimes, aga kelle maailma tulekul avanesid taevad jumalikus valguses, ja meile öeldakse: „Ärge kartke!“ Karjase vammuses inimene astus sõime ette ning temas kadus kartus.
Meile kui kristlastele on see moment 2000 aastat tagasi suurimaks julguse allikaks, mis saadab meid siin ilmas hällist hauani. Me kõnnime maist teerada, mis on palistatud rõõmu ja kurbusega, võitude ja kaotustega; aga me võime seda teha julguses, jõus ja teadmises, et meile on sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus, maailma Looja ja Jumala Poeg. Et inimene seda ei unustaks ega muutuks kahtlevalt kartlikuks, kinnitatakse seda vankumatut teadmist igal aastal, kui meie kõrvus ja hinges helisevad jõulukellad ning ma kuuleme taas Jumala kinnitust ingli sõnades: „Ärge kartke!“
Neid ingli kui Jumala saadiku kinnitavaid sõnu on inimesel ikka ja jälle tarvis kuulda, sedamööda, kuidas põlvkondade ajastud muutuvad ajalooks. Inimene elab maise ajaloo hoovustes, kus tõusevad ja langevad maiste jõudude, tihti jumalatusegi pimestatud ja hävitust külvavad tragöödiad, aga kus Petlemma teade on säärastele kadukuulutavaks pinnuks silmas. Inimkonna ajaloos on need jõud olnud ja kadunud; tõusnud ja hääbunud loendamatuid kordi. Aga neil kõikidel on üks, nagu ettemääratud omadus ja saatus; nad kõik tõusevad ja langevad, nad on, aga alati nad kaovad. Neis ei ole ega ole iialgi olnud pernamentsust! Nad tõusevadki selleks, et langeda ning pühendavad end alati omaenda surmale.
Juba evangelist Johannes kirjutas, nagu nähes ette paratamatust: „Valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda võtnud omaks.“ Neis sõnades ja mõistetes tajume võitlust: valgus ja pimedus; headus ja kurjus; õigus ja vale; või ka vennad Aabel ja Kain, kellest üks võttis omaks valguse, teine pimeduse. See võitlus nii ultimatiivse sümbolina kui ka valusa tõena pärandus edasi inimestele ja ka rahvaste vahele, et tuua hävitust, aga samal ajal ka ise hävida.
Ka meie oleme sunnitud elama nendes mõistmatutes vihkamise hoovustes, mis tänapäeval on paisunud globaalseteks ja paratamatult külvavad vapustust, masendust ja vahel ehk ka meie usku riivavaid kahtlusi. Just seetõttu vajame ikka ja jälle Jumala ja Risti Kiriku julgust andvat jõulupühade kuulutust: „Ärge kartke! Teile on sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!“ Ja kuigi „pimedus ei ole seda vastu võtnud“ ning paljud Jumala loodud on valinud pimeduse — siiski, „nii paljud, kes Tema vastu võtsid, neile andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks“, kelle südant kinnitavad usk ja julgus.
Jääme kindlaks oma usule ja teadmisele, et Jumalat põlgav pimedus ei saa iialgi olla jäädav. Nii saame meiegi Eesti rahvana seda tänus tunnistada, ja laseme taas jõuluvalgusel oma südamesse ja hinge ammutada julgust, kindlust ja usku teadmises, et kuigi Petlemma teade ajaloos leidis maise kehastuse ainult üks kord, 2000 aastat tagasi, kordub see ikka ja jälle meie kui kristlaste südametes.
Selleks soovin kõikidele rõõmu, rahu ja kindlust südamesse ja rohket Jumala õnnistust jõulupühadeks 2003, ning seda jätkuvalt ka alati!
Torontos, jõulud 2003
Udo Petersoo
E.E.L.K. Peapiiskop