Thomas Vaga
USA Esimese praostkonna asutamise kuupäev on 16. detsember 1953, kui piiskop Kõpp kinnitas praostkonna organiseerija õp Hinno esitatud koguduste koosseisu: seitse kogudust, abikogudus ja pihtkond. Hiljem liitus veel kolm kogudust, seega kokku 10 kogudust: Baltimore Markuse, Buffalo Pauluse, Cleveland-Ohio, Connecticuti, Lakewoodi Pühavaimu, New Yorgi Pauluse, Los Angelese, Bogota Matteuse (asut. 1929), Patersoni Pauluse (New Jerseys) ja Philadelphia kogudus; Washington DC Baltimore Markuse abikogudus ja New Yorgi Pauluse Schenectady-Albany pihtkond. Aastate möödudes liitusid praostkonnaga ka Chicago Pauluse ja Lõuna-Florida Pauluse ning Indianapolise kogudus. 1955. a oli kogudustes kokku 2399 liiget. 2007. a lõpul oli praostkonnas 10 kogudust, kaks pihtkonda, liikmeid 1006. Philadelphia ja Chicago Pauluse kogudus on tegevuse lõpetanud.
Vaimulikena on teeninud ja teenivad: Hannes Aasa, Aleksander Abel, Aleksander Hinno, Valdeko Kangro, Valter Koppermann, Elmar Kuusler, August Kärner, Karl Laantee, Hendrik Laur, Leo Leiv, Kalle Meriloo, Rein Neggo, Heino Nurk, Jüri Pallo, Oskar Pastik, Helmut Piir, Uno Plank, Oskar Puusepp, Elmar Pähn, Hans Rebane, Rudolf Reinaru, Valter Kopperman, Albert Roost, Max Emil Saar, Juhan Suurkivi, Arnold Talistu, Uudo Tari, Philip Tammaru, Endel Ulp, Markus Vaga, Thomas Vaga, Nelli Vahter, Michael Viise ja Arthur Võõbus.
See koguduste ja õpetajate nimekiri kinnitab peapiiskop Kõpu kirjutatut Buffalo Pauluse koguduse 10. aastapäevaks aastal 1962: „Oleme väikese rahvakilluna suurte rahvaste keskel püüdnud uuesti rajada ja korraldada elu. Ja paljud on saavutanud seisukorra, kus ei ole tarvis tunda ennast jõuetuna ja väetina teiste rahvaste hulgas.
Kasutame kõiki võimalusi oma isikliku elu korraldamiseks, samuti oma põlise tüve küljest eemale sattunud ja tõugatud rahvakilluna. Hoiame alles oma kirikut kui kodust lahkuma sunnitutena kaasa võetud kallist pärandust ja püüame arendada tema tegevust tunnistuseks meie rahvale. Sellest tunnistusest saame osa Jumala sõna kaudu, mida kuulutatakse ja õpetatakse meie kirikus meie armsas emakeeles.“
USA Esimese praostkonna mitmed kogudused ei näe põhjust meie kodumaalt kaasatoodud Põhimäärustest kinnitatud iseseisva ja isevalitseva korra ja peapiiskopi ameti muutmiseks ja meie koguduste allutamiseks teisele kirikukorrale, kui see, mille alusel meie kogudused loodi, praostkondadesse ja Välis-Eesti kirikusse koondati.
Ei saa taastada, mis meilt võeti
Meile piisab meie Kirikukogu poolt 1997 2/3 enamusega tehtud otsusest, et „Eesti E. Luteri Kirik on vaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse õigus ja kes koosneb Eesti Vabariigi ja väljaspool Eestit asetsevatest E.E.L.K. ja EELK kogudustest“. See preambula ütleb, et oleme üks rahvakirik kahe enesekorralduse õigusega, ilma ühe ühendava keskautoriteedita, s.o. mitte ühe peapiiskopi all. Samamoodi on Soome ja Rootsi luteri kirikud seotud soome- ja rootsikeelsete kogudustega välismaal. Emamaa kirik on koostöös ja abiks, aga ei puutu ametlikult välismaal olevate koguduste, praostkondade, sinodite tegevusse.
60 aastat tagasi rajatud kogudused pidid olema ajutised, kuni Eesti vabaneb nõukogude okupatsioonist. Lootuses tagasi Eestisse minna, et jätkata vaba rahvakirikuna, mis nõukogude võimu poolt seisma pandi. Aastad aga veeresid, meie ümber ja kirikus muutus palju.
Me ei saa taastada seda, mis meilt on võetud või tunduvalt muudetud. Me ei saa ka kaasa minna sellega, mis pole enam see, mille me pagulusse kaasa tõime, mida me oleme Ameerika luteri kiriku ja iseenda kogemustest õppinud ja omandanud.
Las kiriku liikmetevaheline arutelu ja meie väliskirikus, vähemalt USAs ja Kanadas tegutsevate koguduste esindajate ja õpetajate kirikukongress võtab ette meie Välis-Eesti kiriku tuleviku küsimuse lahtiharutamise.