Kooli ajalugu algab aastal 1907, kui Elfriede Lender oli vaid 25-aastane. Noor kooliõpetaja oli tundnud selle ajastu suurt ülekohut eesti soost tütarlaste vastu. Ta alustas suurt kampaaniat oma kooli avamiseks, kuigi selleks oli palju takistusi. Kui ta Tallinnas kuhugi ei jõudnud, läks ta Riiga, selleaegse kubermangu kõrge ülemuse jutule, avaldades oma soovi. Kõrge ülemus imestas noore naise julguse üle ja ta saigi loa asutada kool eesti soost tütarlaste jaoks, mida peeti väga hulljulgeks sammuks.
Kool alustas viie klassi ja 81 õpilasega. Alguses töötati üüritud ruumides, hiljem pikemat aega aadressil Maakri tn. 28. Kool kasvas ja muutus järjest populaarsemaks, koolijuhataja oli oma lastele justkui teiseks emaks. Õppemaks polnud küll väike, kuid nende jaoks, kel sellega raskusi, töötas Abistamisselts. Kui kooli õpilaste arv oli tõusnud üle 500, vajati avaramaid ruume, ja kooli sõprade abil loodi Ehitusühing. 1935.a. õnnestuski pr. Lenderil lastevanemate abiga lõpule viia oma koolimaja ehitamine, mis oli juba 600 õpilasele ja tolle aja üks moodsamaid Tallinnas, asukohaga Kreutzwaldi tn. 25.
Saima Varangu, kokkutuleku korraldaja, esitas oma meenutusi pr. Lenderist
ja unustamatust kooliajast. Foto: K. Tensuda
ja unustamatust kooliajast. Foto: K. Tensuda
Kooli juures avati lasteaed ja lasteaednike seminar; koolis tegutsesid mitmed huviringid. Koolivorm oli punakaslilla, valge krae ja musta põllega. Õpilaste meenutusel oli kord koolis väga kõva. Tehti palju tööd, kuid aega jätkus ka muuks. Õppetöö kõrval viidi õpilasi näitustele, reisidele, korraldati kontserte ja pidusid… Hilissügisel peeti iga-aastane kooli pidu Estonia kontsertsaalis rikkaliku eeskavaga; kevadel toimus kooli ruumides näitemüük-basaar. Noorte silmaringi püüti igati laiendada; väga suurt rõhku pandi ka keelte õppimisele.
Oma uues majas sai kool tegutseda kõigest kuus aastat. Sellele tuli lõpp 1940. aastal, kui uus võim pidas õigeks kooli lõhkuda. Nooremad klassid paigutati teistesse Tallinna algkoolidesse, vanemate klassidega liideti Kubu Gümnaasium, õppeasutus sai nimeks 8. Keskkool. Peatselt vallandati ka kooli asutaja. Sõja ajal sai hoonest laatsaret, hiljem anti see vene koolile. Pr. Lender oli sõja algul vangistatud, kuid ta pääses imekombel ning põgenikutee viis ta hiljem Rootsi. Ka tema õpilasi ja õpetajaid sattus igasse ilmakaarde. Sellele vaatamata hoiti omavahelist sidet; kohe peale sõda hakkas pr. Lender oma väikesest sissetulekust saatma pakke endistele õpilastele ja õpetajatele Saksamaal. Oma õpilasi nimetas pr. Lender oma lasteks, ja laste jaoks oli ta kooliema. Veel kõrges eas oli pr. Lender paljudega kirjavahetuses ja ta mälu oli haruldane.
1967.a. ilmus E. Lenderi mälestusteos „Minu lastele“, kahjuks jäi kirja panemata mälestuste teine osa. Raske haiguse järel lahkus Elfriede Lender 1974.a., ta puhkab Stockholmi Metsakalmistul. Tema õpilased andsid hiljem välja mälestuste kogu „E.L.G.“
Endised õpetajad ja õpilased kõikides asukohamaades on pikki aastakümneid ühte hoidnud, tulles tänutundes kokku tähtpäevadel ja meenutades oma kooli vaimu ning seda vaimset rikkust, mis neile on antud.
Seekordsel juubeliüritusel Torontos, mis toimus mitte aktuse, vaid südamliku kokkutuleku vormis, süütas Saima Varangu küünla pr. Lenderi mälestuseks ning rääkis oma meenutustest nii koolipäevist kui aastast 1996, kui ta kodumaa reisil olles oma endist koolimaja külastas, mis kuulub ikka vene koolile. Ta piilus sisse saali, silme eest jooksis läbi tuhat pilti — kuidas seal koolipäeva hommikupalvega alustati, võimeldi, rahvatantse õpiti, näidendeid esitati…
Pr. Varangu on kirjavahetuses Tallinnas elava kooliõega, kelle hiljutisest kirjast sai ta teada, et suurejoonelised, kolm päeva vältavad 100. juubeli pidustused toimusid sel kuul ka Tallinnas. Nüüd lubatakse Lenderi vilistlasi kord aastas tulla aktust pidama oma vanasse ja armsasse koolimajja. Väga oluline on see, et seoses juubeliga ilmus Eestis uus postmark, kus on kujutatud pr. Lender tema kooli taustal.
Kurvaks uudiseks on, et Eestis otsustas vilistlaskogu oma tegevuse lõpetada — on ju vanus paljudel juba kõrge ja terviski pole enam sama mis varem. Toronto vilistlased aga otsustasid, et nemad käivad ikka edasi koos, niikaua kui jaksavad — juba aastaid on tuldud igal kuul kokku Eesti Maja kohvikus, milline traditsioon jääb püsima.
