9. septembril 1907.a. avanesid uue kooli uksed. Kool kasvas ja muutus järjest populaarsemaks nagu trotsiks senistele raskustele. Õppemaks ei olnud küll väike, kuid nende vanemate jaoks, kel tekkis raskusi õpperaha tasumisega, töötas edukalt Abistamisselts. Koolijuhataja hoolitses kõige eest. Kui õpilaste arv koolis oli tõusnud üle viiesaja, vajas kool avaramat kodu — oma maja.
Kooli sõprade abil loodi Ehitusühing. Müüdi osatähti. Korraldati pidusid. Linn andis toetust ja prii krundi. Uude, moodsasse oma hoonesse võis kool asuda 1935.a. Kooli juurde avati lasteaed ja lasteaednike seminar. Pr. Lenderi ettevõtlikkus ja kindel vaim sütitasid paljusid. Koolis olid veel mitmed huviringid, oma ajakiri, NNKÜ klubi, korraldati ekskursioone kodumaa ja naabermaadega tutvumiseks.
Kõigele tuli lõpp 1940. aastal. Uus võim pidas õigeks kooli lõhkuda. Algkooli klassid saadeti linnakoolidesse. Keskkoolile lisati Kubu kool, moodustades VIII keskkooli. Keskkooliikka jõudes püüti aina astuda sellesse kooli, sest seal oli endisi Lenderi kooli õpetajaid. Nii tekkisid terved klassid endistest õpilastest — lenderlastest. Nad kõik peavad endid ELG vilistlasteks ja neid ühendavad kooli traditsioonid ning koolivaim.
Hoolimata sellest, et vene sõduri raudsaapad on muljunud kooli parkettpõrandaid, et saksa sõjaväe laatsaretid on kooliruume kurjalt kasutanud, et kooli oma õpilased saadeti teistesse koolidesse õhtuklassidesse ja praegugi on kooli seinte vahel kõlamas võõras keel, seisab see suur hoone veel tänapäevalgi Kreutzwaldi 25 — kõrge, valge ja uhke.
Proua Lender oleks tänavu pühitsenud oma 120. sünnipäeva ja tema kool 95. aastapäeva. Aastad ei ole vähendanud me armastust ja lugupidamist oma kooliema ja ta kooli vastu. Viibimine eemal on aina süvendanud omavahelist kokkuhoidu, toetades ja abistades teineteist, nii siin kui Eestis ja mujal.
Tänutundes koondusid Toronto kooliõed, tähistamaks kooli juubelit Eesti Maja kohvikus, kus kohtutakse pidevalt igal kuu esimesel reedel. Erilist rõõmu valmistasid äsja lahkunud kooliõe Laine Eljase kaks tütart Eha ja Mai-Reet, kes palusid koosviibimisel oma ema kohta täita, kinkides igale vilistlasele roosi. Kokkuhoidmine ja lenderivaim elab edasi. See on varandus, mida varas ei võta, tuli ei põleta ega aeg ei kuluta.
