E STuudio Kammerkoor on välja kasvanud samanimelisest Põlva tütarlaste kontsertkoorist, mis alates aastast 2004 muudeti segakooriks ja harjutab Tartus. Juba järgmisel aastal tegi koor kontsertreisi Kanadasse, esinedes ühtlasi Lääneranniku Eesti Päevadel. Nüüd on nad Toronto eesti koolide kutsel jõudnud ka Torontosse, eelnevalt laulupeole esinedes kahe eriilmelise iseseisva kontserdiga: 25. juunil soome Salemi kirikus ja 26. juunil Toronto Eesti Majas.
Esimene kontsert oli põhiliselt vaimuliku ilmega. Selle esimene osa koosnes ainsast helitööst, milleks oli Helen Tobias-Duesbergi ulatuslik Reekviem, kestvusega 47 minutit. Auväärses eas helilooja viibis kohal koos tütre Maaja Roosi ja tütretütre Leila Roosiga, olles ühtlasi kontserdi aupatrooniks.
Peale koori olid Reekviemi esitusel kaastegevad solistid Kristel Kurik (sopran), Rene Keldo (tenor), Jürgen Jõgeva (bariton); ning kammeransambel koosseisus: Signe Pruus (viiul), Maaren Randvere (viiul), Mari-Liis Keldo (viiul) ja Johan Randvere (klaver). Koori ja kammeransamblit juhatasid Külli Lokko ja Mariell Piispea.
Reekviem, mille müsteerium on heliloojale tema enda sõnade kohaselt pakkunud piiramatuid kujundamise võimalusi, esitati väärikalt ja tugeva religioosse tunnetusega. Juhatamist algas Mariell Piispea, kes poole pealt andis taktikepi üle Külli Lokkole. Ettekanne pakkus haruldase elamuse nii muusikalises kui usulises mõttes.
Ettekande lõppedes pöördus Külli Lokko publiku poole lühikese sõnavõtuga, tänades küllakutsujaid ning lahkeid võõrustajaid, ning tervitades heliloojast aupatrooni. Koheselt, vaheajata, mindi kontserdi teise osa juurde, mis algas Signe Pruusi viiulisoologa Johan Randvere klaverisaatel. Esitatud palaks oli A. Lemba lüüriline „Armastuse poeem“. Järgnes kaheksa laulu koorilt, taas vaheldumisi mõlema dirigendi käe all. Kõik eesti helitööd, üldilmelt kas usulised või rahvuslikud. Sügavaima elamuse andsid Rudolf Tobiase klassikaline „Eks teie tea“ ja Tõnis Mägi kaasaegne „Palve“.
Kontserdi lõpul esines ingliskeelse tervitus- ja tänukõnega Elle Rosenberg. Lilledega tänati nii dirigente kui soliste ja kammermuusikuid, ennekõike aga lugupeetud heliloojat ja aupatrooni Helen Tobias-Duesbergi, keda ümbritsesid arvukad muusikasõbrad ja vanad tuttavad. Siis pääses alles eelmisel õhtul saabunud koor reisiväsimust välja puhkama, et järgmisel päeval uude laululahingusse tormata. Iga kooriliige lahkus lavalt kingiks saadud miniatuurse vahtralehelipuga.
Kontsert järgmisel päeval Eesti Majas oli eelmisest sootuks erinev igas mõttes. Vahe ilmnes juba riietuses. Kui kirikus domineeris soliidne must (naislauljad pikkades kleitides, dirigendid pükskostüümides), siis võimutses nüüd stiliseeritud rahvarõivas – kõigil valkjad hõlstid, kel pikk, kel lühike, punased rätikud kaelas, neiud mugavais sandaalides, poisid suisa paljajalu. Nägudel uljas ilme, et nüüd saab natuke koerust tehtud.
Koori tervitas ja tutvustas Edgar Marten, andes seejärel sõna EV rahvastikuministrile Urve Palole lühikeseks Võidupüha tervituseks Toronto eestlaskonnale.
Niipea kui laul lahti läks, ilmnes erinevus ka ettekande laadis. Esimesed kaks laulu - Vinteri „Laul Põhjamaast“ ja Mägi „Palve“ – olid olnud ka eelmise õhtu kavas sama dirigendi taktikepi all (Külli Lokko), kuid milline erinevus! Laulude muusikaline kvaliteet oli sama, kuid kui kirikus oli ettekanne kuidagi vaospeetud, et mitte öelda kammitsetud, siis nüüd õhkus laulmisest ürgset jõudu ja nooruslikku ennatust. See meeleolu süvenes kontserdi vältel ja ka mõlemad dirigendid olid nagu ümber sündinud.
Kava esimeses osas oli veel mitmeid soolonumbreid juba eelpool mainituilt, neile lisandus koori tenori rühmast Lauri Lehtsaar, kes tutvustas end võimeka pianistina. Ülemeeliku simmanimeeleolu lõi koor Tormise rahvalaulu seadetega, mis esitati eht-tormislikult pantomiimina. Koreograafial oli neis sama oluline roll kui muusikal. Ja nii bravuurset „Tuljakut“ kui esimese osa lõpus, on harva kuuldud.
Kogu teine osa oli pühendatud Olav Ehala loomingule, millel siinse publiku jaoks uudne ja värskendav mõju. Koori hulgast kerkis esile mitu uut laulusolisti, nagu Liina Saksing, Helena Virt ja Joonas Tuuling, kõik meeldivalt kütkestava esinemisega. Koor demonstreeris head diktsiooni ja paindlikkust. Kui viimane aplaus oli vaibunud ja dirigendid-solistid lilledega üle külvatud, laulis koor veelkord Tõnis Mägi „Palve“, nagu rõhutamaks Võidupüha atmosfääri.
E STuudio Kammerkoori helivärv on puhas ja ühtlane, häälerühmad hästi tasakaalustatud. Dirigentide jälgimine täpne ka peenemais nüanssides. Silma (ja kõrva) hakkas nooruslik värskus ning kammerkoorilik kergus ja läbipaistvus, ka jõuliste ettekannete juures („Eks teie tea“). Sama nii meeldiv element võib aga ka mõnel juhul komistuskiviks saada. Siinkirjutaja jaoks jäi kahe kontserdi kõige kahvatumaks palaks kirikus lauldud Mart Saare „Põhjavaim“. Ettekanne oli perfektne, dirigendi (Külli Lokko) tõlgendus peen ja varjundirohke, kuid meeled jäid igatsema sajaliikmelist koori, kus vähemalt paarkümmend tüsedat tõrrebassi teeksid laanekohinat, mille taustal tenoreil ja sopraneil võimalik ilutseda, ja et „sügav sinav süli“ laotuks üle kuulajaskonna ürgse vallutava mühaga. Neid viimaseid märkusi tuleks siiski võtta rohkem põlise laulumehe mõtiskluse kui kriitikana.
Koori mõlemad dirigendid esinesid meeldivalt ja enesekindlalt. Ei ainsatki liigset zhesti, iga käeviibe läks selgelt „asja ette“. Mõlemad ilmutasid head muusikalist maitset ja stiilitunnet. Milline võrratu külakost!
