Head kaasmaalased.
Head sõbrad Lätis ja Leedus.
Kuuesaja seitsmekümne viie kilomeetrine Balti kett – Tallinna Toompealt läbi Riia Vabaduse puiestee kuni Vilniuse Gediminase tornini – liitis kokku Eesti, Läti ja Leedu ühise vabadusesoovi, nagu ka meie põlguse Euroopat jaganud totalitaarsete režiimide salasobingute vastu.
Ma tänan kõiki inimesi, kes tulid Balti ketti ja tänan kõiki, kes seda korraldasid. Nii võideti hirm ja saadi tagasi eneseuhkus, eneseväärikus. See oli relvitu vastuhakk, kus meie vägi ja jõud oli meie lootuses ja usus, et suudame rahvana vabaks saada.
Hinnanguliselt miljon inimest Balti ketis ajal, kui Berliini müür lahutas veel totalitaarset võimu demokraatlikust Euroopast, ütlesid nii valjult, et seda pidid kõik kuulma: nüüd me võtame tagasi oma riigi ja oma iseseisvuse. Iseseisvuse, mille Stalini-Venemaa ja Hitleri-Saksamaa salalepped meilt röövisid; nüüd me purustame Euroopat lõhestanud mõjusfäärid.
Täna 75 aastat tagasi, 23. augustil 1939, otsustasid Moskva ja Berliin salajase Molotov-Ribbentropi paktiga Eesti – nagu ka Läti ja Leedu – saatuse. Me olime üksi selle kurjuse, vägivalla ja ülekohtu vastu. Me teame, mis siis edasi juhtus.
Iseseisvuse taastamise aastatel olid Eesti, Läti ja Leedu üksteisele tugevad liitlased. See lisas igaühe häälele kaalu, ja tegudele nähtavust, tolleaegses Ida-Euroopas, kus tribüünidel seisid veel kommunistlikud diktaatorid Ceaușescu, Honecker, Živkov. See aitas meil ka ületada demokraatlikest riikidest aeg-ajalt kostvaid hoiatusi või palveid, et baltlased ei kõigutaks paati. Neile oli stabiilsus olulisem kui vabadus.
Me ei võtnud neid kuulda. Kõigutasime paati, kuni sealt välja pääsesime ja saime oma vabaduse tagasi.
Nüüd, 25 aastat hiljem oleme kõik kolm hoolt kandnud selle nimel, et me ei jääks enam kunagi üksi. Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikidena on Eestil, Lätil ja Leedul tänase vaba maailma parimad liitlased.
Meie kolme riigi iseseisvus on kaitstum kui kunagi varem, kui üldse meie ajaloos on olnud. Ent meie enda ajalugu ja viimaste kuude sündmused Ukrainas meenutavad, et vabadus pole iseenesest mõistetav. Vabaduse hoidmiseks tuleb tööd teha iga päev, siinsamas kodus, oma Balti-Põhjala piirkonnas, kui ka Atlandi-ülesel liitlasteljel. Siis me kestame ja püsime edasi vabadena.
Enam ei tohiks Euroopa kunagi nõustuda enda mõjusfäärideks jagamisega. Kuigi just praegu tahetakse seda uuesti teha – nüüd mitte meiega vaid meie kunagiste saatusekaaslastega Ukrainas. Vaadates Ukrainale, Moldovale või Gruusiale ei nõustu me sellega, et hirmutamisele ja vägivallale toetuv stalinlik välispoliitika hakkaks ka 21. sajandil mõjutama nende riikide ja rahvaste valikuid. Ja nad valivad, valivad vabaduse. Just tuli mulle telefonisõnum, et Severodonetskis puhus tuul Lenini kuju ümber. Uskumatu, et 25. aastat hiljem on seal Lenini kujud, aga õnneks puhub vabaduse tuul need nüüd ümber.
Samuti ei nõustu me eales agressoriga sõlmima tehinguid mõne teise riigi julgeoleku arvelt, lootuses, et ehk siis agressor taltub ja meil on nii rahulikum. Euroopa peaks 20. sajandi valuga mäletama, mis on sellise järeleandmise hind.
Armas rahvas.
Augusti alguses sain kirja Viljandimaalt, milles Esta Külasalu meenutas, kuidas ta seisis oma perega Balti ketis Loodil Ramsi teeristil. Hiljem on olnud igasuguseid aegu, kerge pole olnud, aga hakkama on saadud ja saadakse edaspidigi, kirjutas ta. Ta kinnitas, et ei vahetaks mitte ühtegi kildu meie enda vabast riigist endise aja vastu.
Esta Külasalul on alati meeles, et Balti kett toimus siis, kui poeg Siim oli aasta ja ühe kuune, Eesti sai vabaks, kui tütar Kati oli ühe-aastane ja kui Eesti sai endale oma raha, sündis tema tütar Eve.
Nõnda on ühe pere lugu osa Eesti iseseisvuse taastamise suurest jutustusest. Igaühel on võimalik sinna kirjutada oma jääv peatükk. Ma kutsun Teid üles seda tegema ja osalema Eesti Rahva Muuseumi ja kõigi meie muuseumide ühises kogumis- ja uurimisprogrammis, mis keskendub Eesti riigi taassünnile ning igaühe kogemusele ja mälestustele. Korjame need mälestused kokku.
Ma tänan.
Elagu Eesti!
Elagu Läti
Elagu Leedu!
