Ei uskunud, et pensionäride klubi koosviibimiselt võiks lahkuda tundega, et oled läbinud mõtlemiskursuse, milles pearõhk kriitilise meele vajadusel. Veel vähem usutavamana kõlab, et seda kaudselt põhjustas peapiiskop Tauli haigestumine. Ometi on see nii.
Toronto Eesti Pensionäride Klubi selle aasta esimene kohvilaua-koosviibimine leidis aset neljapäeval, 10. veebruaril Eesti Maja suures saalis. Koosviibimist sisustama olid palutud Andres Raudsepp ja Lembit Nieländer muusikaga ning peapiiskop Andres Taul sõnaga. Viimane oli aga haigestunud ja teda asendasid Eesti Kaitseväe peakaplan Tõnis Nõmmik, kes luges söögipalve; ning tuntud teatritegelane Ain Söödor, kelle hooleks jäi pidada jutlus. Viimase väljendi jätsin teadlikult jutumärkidesse panemata, usaldades lugejaskonna huumorimeelt. Ega vaimulikud neil koosviibimistel ei jutlusta, kuid tõsist ja tuumakat õpetlikku juttu vestavad küll.
Klubi esimees Heikki Paara oma tervitussõnades mainis, et oleme astumas omamoodi juubeliaastasse – 60 aastat tagasi asusid endised põgenikud Kanadas organiseeritult eestlusega tegelema. Meenutas samas ka oma mõne aasta eest lahkunud noorpõlvesõpra Heldur Karmot, kandes ette selle Valter Ojakääru viisistuses kuulsaks saanud luuletuse „See meeletu maailm“.
Pärast einetamist sai sõna Ain Söödor, kes alustas oma juttu, heites pilgu vabadusele, mida meie rahvale enne sõda anti paarikümneks aastaks ja mida nüüd oleme nautinud ligilähedale sama kaua. Küsis, kuivõrd kriitika neil headel aegadel oli lubatud, keelatud või sallitud. Asus tooma näiteid talle südamelähedasest teatrielust.
Meenutas kõigepealt üht kohalikku näidendit lähiminevikus, kus lavastajaks oli tema abikaasa. Üks daam oli valmis täitma noore tütarlapse rolli, kuid kui talle delikaatselt mainiti, et ta peaks selleks oma kehakaalu veidi vähendama, siis ta solvus ja keeldus kaasa tegemast. Kui hiljem pakuti üht rolli tema vennale, teatas see, et teda teater ei huvita. Etendus viidi läbi nendeta.
Kui noor Ain ise lavaga tegelema asus, üritas ta omaks võtta umbes Perry Como taolist hoiakut, mis isale põrmugi ei meeldinud. „Poiss, sa oled
slonks!“ oli tema karm hinnang. Ega ükski nooruk isa arvamust meeleldi ei aktsepteeri, kuid Ain oli teatripisikust nakatatud ja teadis, et isa Kaarel on selles valdkonnas autoriteet. Polnud parata – tuli oma
slonks-imagot muuta.
Siinkohal pean korraks kõrvale kalduma ja meenutama jutuajamist Ainiga enne koosviibimist kohvikus. Ta oli kunagi ihaldanud Vilde „Pisuhännas“ Piibelehe rolli, kuid pidi leppima Sandri omaga. Mõtlesin vaikselt, et nappinuks tal enesekriitikat, oleks ta ehk trotsist ajendatuna lasknud end küll Sandriks grimeerida ja rääkinud selle teksti, kuid ikkagi kehastanud Piibelehte. Kuid küllap mees teadis, et lavastaja talle kohe esimeses proovis oleks karmilt selgeks teinud, et kaht Piibelehte on ühe tüki jaoks palju. Ja hiljem oleks taibanud isegi, et ka parim Piibeleht ei pääseks laval mõjule, kui ta vastasmängijaks poleks usutav Sander.
Tagasi Ain Söödori ettekande juurde. Kunagi noore mehena oli tal võimalus kehastada Tammsaare Vargamäe Indrekut, keda abikaasa Karin ühe advokaadiga pettis. Tuli rollis püsida, kuigi polnud veel isegi truu tütarlapse armastust tunda saanud, ebatruust naisest rääkimata. Teater ei läbe oodata, kuni näitleja elukogemustega järele jõuab. Meenutas samas muigega Rootsi-päevi, kus üks nimekas eesti näitleja veel nimekama norralase tükis rääkida kõmistas: „Ma olen Peer Gynt!“ Ja tabas end riivatult mõtlemas: tühja sa oled, oled ikka Edmar Kuus.
Kui ranget kriitikat näitleja suhtes omal ajal rakendati, koges kõneleja siis, kui ta vanemad kahe peale tõid lavale jõulumüsteeriumi. Isa Kaarel kirjutas pühakirja toel teksti, ema Mahta lõi muusika. Etendus viidi menukalt läbi, isegi üks seda jälginud vaimulik jäi rahule, kuid küsis hiljem siiski: „Aga kas need tegelased ise ka uskusid, mida nad rääkisid?“
Kõnelejal oli veel palju häid mõtteid nii teatrist kui teistest eluavaldustest. Kahjuks ei luba napp leheruum neid pikemalt analüüsida. Mure meie ühiskonna killustatuse pärast ja koostöö puudulikkusest tundus olevat õigustatud. Siinkirjutajat puudutas aga kõige mõjuvamalt just kriitika ja oma õige rolli tundmise vajadus.
Olin ikka veel sõnalise ettekande mõju all, kui Andres Raudsepp kitarriga ja Lembit Nieländer akordioniga publiku ette ilmusid. Andres esitas kuus meeleolukat laulu, Lembitu akordion toetas teda delikaatselt, instrumendid ja laul olid helisüsteemi kaudu hästi tasakaalustatud. Andres oli suurepärases vormis ja püsis vapralt igas rollis. Ei tulnud pähegi küsida, kas ta iial on mere hülgehalle laineid vaadelnud, vana Tallinna tänavail jalutanud või vanaisakesena noorele neiule nostalgilisi pilke heitnud. Kõik rollid olid viimase nüansini usutavad ja kriitik minus vaikib.
Loomulikult ei puudunud ka ühislaulud, mida klaveril saatis Marta Kivik. Viimase pala loovutas ta siiski moosekantidele, kes olid endid just magusalt „soojaks mänginud“ ja publiku vastavalt häälestanud.
Pensionärid lahkusid rahuldatult ja lahedas meeleolus, minu mõtted jäid aga ikka keerlema selle vaimuliku ümber, kes näitlejate usku kontrollis. Näen teda jutluseks kantslisse tõusmas ega küsi, kas ta ise usub, mida jutlustab, vaid kas ta suudab koguduse uskuma panna. Alles siis on ta oma rolli rahuldavalt täitnud.
